2017. aastat oleme hip-hop albumite kontekstis korralikult analüüsinud. Kui on juba meelest läinud, siis võid vabalt uuesti süveneda: ülevaade osa 1 ja ülevaade osa 2 ja ülevaade osa 3. Nüüd on aeg sellele konkreetsele albumite ülevaate jadale joon alla tõmmata. Järgnevad lõigud üritavad kokku võtta mõningaid seiku ja trende, mis sel eelmise aasta suvelõpu räppi ilmestavad. Kindlasti ärge ajage seda ülevaadet siin segamini tagasivaatava kokkuvõttega aastasse 2017, sest see veel tuleb.
Suure Õuna värsked võrsed
Räpimeka New York on uuel aastatuhandel palju kunagist kunstilist mõjuvõimu minetanud ja trapibuumi järgsel ajastul pole just kohatu mõtiskleda selle üle, kas ja kuidas stagnatsioonist üle saada. Tundub küll, et tee tulevikku läheb läbi mineviku: nagu Californias ja Bay Areas on g-funk ja hyphy pisut kaasaegsemaks sepistamine tulemusi toonud, siis on ka New Yorgi essentsi segamine uute elementidega paljulubav.
Põhiline märksõna on Beast Coast. Seda nime kannab allianss/võrgustik, mille on moodustanud The Underachievers, Flatbush ZOMBiES ja Joey Bada$$i juhitud Pro Era. Ja tunduks, et ka A$AP Mob, kuigi see täiesti klaar ei ole. Siiski on kõik teinud omavahel koostööd ja kõiki ühendab boombap‘i, trap’i ja alternatiivsemate kõlade ühendamine. Suve jooksul ilmus Underachieversil uus album „Renaissance“, samas kui A$AP Mobi laagrist voolas laviinina välja kolm projekti: A$AP Mobi Cozy Tapes teine osa „Too Cozy“ (mis on valdavalt üks suur trapikeskne cypher), A$AP Fergi mixtape „Still Striving“ ja A$AP Twelvyy debüüt „12“. Kui esimest kahte ühendab see, et kummagi lugude seas figureerib üks korralik NY cypher-lugu, siis Twelvyy plaat segab enim trap‘i, vanema boombap‘i ja Mobile omase cloud rap‘i saunde. Kes teab, ehk on lootust, et assortiist saab ühel hetkel sulam.
Asi on muidugi suurem kui Beast Coast ja A$AP Mob. Mr. Muthafuckin’ eXquire, kes produktiivsuse kiuste legit albumini veel jõudnud pole, üllitas EP „Brainiac“; MIKE album „May God Bless Your Hustle“ on sämplikeskne, aga arendab seda lo-fi suunas, mis kõlab minimalistlikult, ent millest ometigi vihmametsalikku tihedust ja lämbust kiirgab.
Eri tahkude uudse sulami kõige parem väljendus tuleb aga Wiki poolt. Algselt Ratkingi liikmena omapärast ja tummist kraami viljelenud värsisepp asus soolomuusika juurde, esmalt mahuka teibiga „Lil Me“ peaproovi tehes. Nüüd on sellele järgnenud album „No Mountains in Manhattan“, milles on esindatud vana ja uus, sämplid ja 808, kaasa teevad nii Ghostface kui Lakutis, selles on tehnikat, sisu, hinge ja lokaalsust. NY multikultuursust ilmestav Wiki on isegi oma päritolu peegeldava lipu teinud. Tulemus on igati 2017 ja igati New York. Wiki linnapeaks!
Aga stagnatsiooni vastu aitab ka lihtsalt õige meelestatus. Homeboy Sandmani ja Aesop Rocki ühisprojekt Lice (mille raames nad kolmanda EP, mil nimeks „Triple Fat Lice“, droppisid) on kahele emsiile sarnast vabastavat mõju avaldanud nagu Run the Jewels Killer Mike ja El-P tandemile: nende stiilid on erinevad, aga sarnaselt kihilised ja lüürilised, ja Lice’i eksperimentaalsed taustad ja pingevaba kontseptsioon on neile nagu pallimeri.
Abstraktset ja jõulist hiphoppi on letti löönud ka Billy Woods – „Known Unknowns“ on jätk tema jaoks loominguliselt juba niigi viljakale kümnendile ja võib-olla tugevaim sel ajal ilmunud plaatidest. Tihedate tekstide ja süngete, boombap‘ist ja eksperimentaalsemast mateeriast kokku keevitatud taustade (autoriks valdavalt Blockhead) summaks on pigem lühikestest lugudest (Madvillaini stiilis) koosnev plaat, mis Def Juxi austajatele peaks imponeerima.
Jay-Z tegi oma tugevaima plaadi kümne aasta jooksul tänu sellele, et viskas macho– ja mogulirüü seljast nagu kesta vahetav madu. „4:44“ on aus ja haavatav kellaaeg ja sellisena tema diskograafias erandlik moment. Sämplikesksed taustad on korralikud, aga mitte midagi uhkeldavat ja see asetab fookusesse tekstid. Sobiv samm, kuna lisaks oma isiklikule sisule on nad ka ülesehituselt tip-top: lüürikuna on Jay alati olnud muljetavaldav, aga rõhunud rohkem nüanssidele kui riimidest tetrisekuhjade ladumisele. Nõnda ka siin.
Lääs
Ajalooliselt rohkem gängstaräpi ja g-funk‘i poolest tuntud läänerannik paistis võib-olla enim silma alternatiivse hiphopi võidukäiguga. Indie– ja grungekantsis Seattle’is paiknev Shabazz Palaces andis ühel päeval välja kaks omavahel ühendatud albumit – „Quazarz: Born on a Gangster Star“ ja „Quazarz vs. The Jealous Machines“. Mõlemad plaadid on, nagu SP varemgi, tugevalt avangardi valda kalduvad, aga seekordselt on lisandunud ka mingit otsekohesust: sel korral on taustadele lisandunud ka natukene house’i ja muid elemente ja sirgjoonelisust, mis viib vahel üllatavalt groovy asjadekäiguni; samuti on Butleri räppimine aeg-ajalt nii maalähedane kui see pole ilmselt Digable Planetsi aegadest olnud. Mõnes kohas on selles ka 2010ndate ärevusest mõjutatud stakatolikku karakterit, aga seda kõike tõesti vaid õhkõrnalt.
Lähedalasuvast Portlandist pärit Aminé debüteeris aga värvika ja optimistliku albumiga „Good for You“. Esmamulje põhjal tore popilik räpp, mis aga lähemal uurimisel ka isikupäraseks ja nutikaks osutub. Mõningasi paralleele saab tõmmata Chance the Rapperiga.
Samad lood on ka Californias. Azizi Gibsoni „Memoirs of the Reaper“ hõlmab mahedat muusikat videomängudest ja muust. Vince Staples on lisanud oma suurepäraselt minimalistlikule kraamile portsu elektroonilise muusika kihte (2-step, glitch jms), saades tulemuseks suurepärase albumi „Big Fish Theory“, mille kaante vahel ta muuseas ka Kendrickuga võidu räpib.
Tyler, the Creator on jõudnud oma küpseima, mingis mõttes malbeima albumini seni („Flower Boy“), aga Odd Future’i disintegreerumise järel tekkinud kaootilise möllu korvab Brockhampton: ennast boyband‘iks nimetav kooslus, kelle ridades on samuti hunnik eripalgelisi noori räppareid eesosas Ameer Vanniga, kes eklektilist muusikat teevad ja seda ka päris palju välja annavad. Suvel ilmusid albumid „SATURATION“ ja „SATURATION II“ (nimi on sobilik), millele on ka kolmas osa soolas.