Tegime intervjuu noore, üha prominentsemaks muutuva värsisepaga, kelle träkid ilmuvad Mick Mooni nime all. Luubi alla jõudsid nii tema senine käekäik kui tulevikuplaanid.
Kes on Mick Moon?
Mick Moon on näide sellest, mis juhtub, kui harjumuslikult töötada oma unistuste kallal. Mick Moon on artist kelle piirid on seadmata žanri, aja-, normaalelu ja tunnete suhtes. Mick Moon ehk Antonio Sebastian Kass on 20-aastane räppar, laulja, sõnade autor ja produtsent. Kõrvalt tegeleb ta veel modellinduse, reklaaminduse, näitlemise ja kirjutamisega.
Oled praeguseks teinud küllaltki erineva tegumoega kraami – nii traditsioonilisema saundiga räppi kui bassist 10ndate träppi. Samuti oled teinud lugusid nii eesti kui inglise keeles. Kas emb-kumb kõlapilt tundub omasem? Sama küsimus ka keele kohta – kas eelistad ühte mingil põhjusel teisele või oled tõeliselt kakskeelne räppar?
Traditsioonilise kõlaga hiphoppi ja räppi träpiga segades olen tavaliselt iseendaga kõige rohkem rahul, kui see stuudiosessioonidel välja tuleb ja kõik mixis ilusti kõlama saada. Keele kohta ütlen ühte: „Kui sa teed eesti keeles muusikat, on sinu kuulajaskonnal limiit umbes 1,4 miljonist kuni max 1,8 miljonini. Inglise keeles tehes on see number kõvasti suurem.” Kindlasti sihin suuremaid numbreid, kuid ei salga maha seda, et Eesti on väga hea hüppelaud, kust oma pika teekonnaga alustada ja kuna minu jaoks eksisteerib selline seadus nagu karma, siis usun et hüppelaua eest tuleb ka omal moel hoolt kanda. Eesti kultuur minu muusikast puudust tundma ei hakka, sest üks hetk võivad mu eestikeelsed viisid kõlada ka Lõuna-Eesti kandis, mitte ainult Tallinnas.
Kas träpikraam on pidanud (või peab jätkuvalt) Eesti kultuuriruumis juurdumiseks kuidagi oma tegu või nägu muutma? Mitmetel kõige tuntumatest artistidest, nagu näiteks Young Thug ja Migose liikmed, on üsna fikseeritud teemavalik, mis esmapilgul väga Eestiga kokku ei läheks. Kas näiteks „Mida sa magad?“ on sisult kuidagi olmelisem või eestilikum?
Ma ei ole kindel selles, mis läheb Eestiga kokku ja mis ei lähe, sest ma jälgin pigem kogu maailma ühist psühholoogiat kui ainult meie väikese riigi oma. Kui minult küsitakse, milline on mu kodumaa, siis esimesena tulevad meelde metsad, siis see, kui palju inimesed joovad, sest 21. sajand on üks suur konservatiivne ja materialistlik võidujooks. Telekast tuleb näide sellest, kuidas keegi juba on rikas, kuulus ja särtsakas, kuid ümberingi on põld ja arendamata ideed ning talupojalik tagasihoidlikkus. Seega ma usun, et Eestis on väga palju võimalusi, kui oled hakkaja ja kasutad oma potentsiaali globaalselt ja universaalselt. Samas tuleb olla ettevaatlik [selle osas], kuidas kuulutada oma edukust. Minu silmis on edukas mees vaikne ja austatud rahulik isik.
Tegeled nii produtseerimise kui räppimisega. Kui tõsiselt mõlemal rindel askeldad? Kui palju enda lugudest produtseerid ja kui tihti teed biidialast koostööd teistega?
Produtseerimisega tegelen iga päev ja räppimisega üle päeva. Kõige pealt teen biidi, siis lindistan peale, lõpuks mixin ja ongi asi valmis. Proovin iga päev teha ühe projekti – kas kogu laulu, elektroonilise tracki või mõne biidi. Ma produtseerin 70% oma lugudest ja koostööd olen teinud 372kaspariga, Mad Tingiga, LONEBETROga, myspace01ga, FLAMMAga ja ONYXiga.
Mis on su suhtumine battle rap’i? Võtsid ühel aastal ka BFSist osa, kus algus oli hea, kuid järgmises voorus sa ei osalenud.
Battle rap pole mulle.
Läksin BFS poole pealt reisile mõttega, et battle rap on madala intelligentsiga inimestele. Kui läksin esimest korda kuulama enne enda battle’it, siis sain peaaegu šoki. Ma pidin koju minema ja oma riime lollimaks ja enda jaoks nõmedamaks tegema, et saada rahva tähelepanu. Ma sain aru, et Eestis on hiphop ja räpp veel nii noor ja tundsin, et asi peaks olema veidi taktitundelisem. Mulle väga ei istu kellegi maha tegemine ja arvan, et seda pole vaja isegi naljaviluks harjutada. Kõik laulud, mis ma olen kirjutanud, olen kirjutanud iseendale, kujutades ette, et istun iseendaga vastakuti ja laulan edasi-tagasi. Ei taha iseendale solvavaid roppusi sülitada, ega ka tulevikus oma viha üha jälle ja jälle esitada ning kuulata.
Kuidas näeb välja sinu loomeprotsess – nii produtseerimise kui räppimise osas? Kas kritseldad märkmeid pastakaga või lähevad ideed telefoni, kas klimberdad või tinistad mingil pillil või on saavad träkid alguse mingis programmis? Leidub mingeid kindlaid asju, mida loo valmimiseks vaja on?
Kirjutan telefonis 4 rea kaupa, nii on ülevaade sellest, kui palju silpe tuleb ja asi näeb ilus välja. Ma produn enamjaolt FL Studios ja lindistan Logicuga. Mängin veidi kitarri ja kasutan Akai MIDI helide loomiseks. Laulu valmimiseks on vaja biiti, top-line’i ja õigeid sõnu. Alustan tavaliselt ühest sämplist, mida ma hiljem chopin või screw’in, siis lisan variatsioone erinevate VST süntidega ja siis proovin juba “top line’i” kas või ümisema hakata. Trummid tulevad siis kui esmane viis on olemas, muidu on trummidest nagu kast ümber ja ei oska enam variatsioone ette kujutada. Siis kui produn, miksin samal ajal, teen biidi valmis ja hakkan top- line’i lindistama, hiljem lendavad värsid ja räpiosa peale.
Andsid koos KKPalmy ehk Kaspar Kolgiga välja albumi „Palm Trees on the Moon“. Kuidas see plaat sündis ja koostöö alguse sai? Kas sul on seni mingi kindlam sisering või sagedamad koostööpartnerid, kellega tihti ühist loomet tekib?
“Palm Trees on the Moon” sündis läbi spontaanse öösel tegutsemise. Saime Kaspariga kokku, tegime ühe loo, tegime kaks ja siis panime kolm nädalat jutti iga päev ja öö produ, kirjutamist, lindistamist ja miksimist. Seni olen olnud sellises siseringis nagu 615, kus oleme mina 372kaspar, 97thghts ja üks austatud härra Egert. Seos on meil kõigil Õismäega, kus me enam-vähem kõik põhikooli lõpetasime. 97thghts õpetas mulle miksimist, 372kaspar andis produtseerimis nippe ja nõuandeid ja Egert huugas, sest pundis on alati üks vend kes huugab. Viimasel ajal olen hakanud läbi käima Kenneth Suie ja Kaspar Kolkiga, kellega teeme ka rohkem laule juba lihtsalt harjumusest. Ühine arusaamine on, et ega niisama passida saa. Mainimata ei saa ka jätta oma õde ja oma isa, kes on olnud aluseks minu muusikalistele unistustele.
Mis ajast saati räpid, kuidas see sinuni jõudis? Keda oma suurimateks eeskujudeks loed ja mille poolest?
Ma räpin nüüdseks 4 aastat, luuletusi olen kirjutanud olen 15 aastat ja selle pärandas mulle mu isa Joel. Suurimad eeskujud on mul vanaema, ema, Russell Brand, J. Cole, Eckhart Tolle, Quentin Tarantino, Keanu Reeves, Timbaland, Dr. Dre ja 50 Cent.
Veebruaris ilmus pala nimega „Ära rääma“, kus kolm eri taustaga räpparit said kokku, et teha keskkonnateadlik träkk. Kuidas see lugu kokku tuli ja mida selle temaatika sinu jaoks tähendab?
Suur tänu Vatson meediagrupile, kes seda kampaaniat ajas. “Ära rääma” tuli sedasi, et kella viieks saime kõik üks õhtu kokku, Arop tegi esimesena ära, siis mina ja lõpuks sülitas EiK. Asi oli kiire ja kõigil olid salmid juba träkile ette kirjutatud.
Grammilinn kui plaadifirma on üsna noor ilming. Kuidas sinna jõudsid? Kas saad juba midagi öelda, mis leibelil plaanis on?
Grammillinna jõudsin läbi Uku Aropi, kutsus mind nagu Genka teda, ma arvan, et on tunda, mis suunas tuuled puhuvad. Grammilinna pilt on maalimisel, kuid värvid on juba valitud. Kindlasti teeme Ukuga mõned lood koos ja kasutame Chamberlaini naiste võrgutamisvõtteid feature’i näol.
Mis on su kõige suuremad ja kindlamad sihid? Mida sa räpis raudpolt-kindlalt saavutada tahad? Ja ka laiemalt?
Ma tahan võita vähemalt 2 Grammy auhinda, teha koostööd partneritega nagu Kendrick Lamar, J. Cole, A$AP Rocky, Lana Del Rey, Tommy Cash, Tory Lanez, Russ ja mitme muu rahvusvaheliselt tuntud artistiga. Minu arust on see tehtav nagu väiksele õele jõuluvana mängimine ja mul on hea meel teatada, et mind ei ole keegi sellel teel veel takistanud. Ma tahan räpi, hiphopi ning trapiga nii kaugele jõuda, et kui ma sureks 27-aastaselt, siis mind lisataks 27 clubi, kuhu kuuluvad Jim Morrison, Bob Marley ja Jimi Hendrix. Ma tahan jõuda muusikaga sedavõrd kaugele, et olen finantsiliselt suuteline tegema oma kodukandi ja ka maailma jaoks rohkem kui on ükski poliitik kunagi midagi lubanud.
Mida toob sinu jaoks aasta 2018?
Aasta 2018 toob minu jaoks esiplaanile kerkimise, kahe albumi hype’i ja palju suve-esinemisi. Pärast suve Eestis lahkun rändama ja otsima järgmist turgu, kus ennast kinnistada. Praegu on tegemisel kaks albumit, millel ilmuvad YASMYN (Sinencia Jasmine Kass), KKPalmy (Kaspar Kolk), TetriaOculus, 97thghts, LONEBETRO ja paljud teised. Esmapilgul tundub, et üks album tuleb enne suve ja teine suve keskpaiguks.
Su nimes figureerib ikkagi Kuu, nii et üks kosmilis-astroloogilisem küsimus saab ka küsitud: mis sa arvad, kuhu räpp edasi areneb? Mida kuuleme aastal 2030? Kas räpil on üldse kuhugi edasi areneda või on selle põhimehhanism püsiv ja lihtsalt pealispind ja mingid elemendid muutuvad ajas ja ruumis?
Olen kuulnud, et maailm areneb alati keerulisemaks ja keerulisemaks ning kunagi ei jää areng seisma, ükskõik, kas teekonda saadavad edu või läbikukkumised, on areng vältimatu. Kuu on mu artistinimes põhjusel, et olen tähtkujult vähk ja mu perekonnanimi oli kunagi DeLuna, mis on hispaania keeles kuu. Aastal 2030 sõdivad inimesed vee ja elamiskohtade pärast ja ma usun, et siis on paljude inimeste prioriteedid suunatud ellujäämisele. Usun, et praegu laseb ühiskond maailma ressurssidel liugu ja mängib inimkonna saatusega. Ma leian, et kui maailmas inimesed sellest “asjade ostmise hullusest” välja ei tule, siis võivad hämarad ja apokalüptilised ajad meieni kiiremini jõuda. Meie eest seisab muidugi teadus, kuid mis kasu on meil sellest, kui kõik uuringud ja katsed on sponsoreeritud korporatsioonide poolt, kellel on huvi looduses leiduvate resursside vastu dominantne. Konservatiivsus, ahnus, isekus ja domineeriv eluviis viivad meid aastaks 2030 pimedasse aega, kus usun, et ainsad muusikud on valitsuste või korporatsioonide poolt kontrollitud ning avalikult kuuldavad meloodiad psühholoogiliselt kahjulikud. Tehke ja mõelge, seni kuni see veel lubatud on, sest 13 aasta pärast on kõiksugune isetegevus rohkem piiratud. Usun ka, et juba kontrollitakse seda infot, mis levib raadios, YouTube’is ja “sotsiaalmeedias” (mis on kõik mõeldud selleks, et meie mõistust suunata ühe või teise orjuse vormi poole). Tänapäeva orjus pole enam füüsiline nagu oli minu esivanematel, vaid mentaalne. Me usume, et me oleme vabad, aga ei tea, mida tahame. Usume, et keegi ei manipuleeri, kuid tegelikult on see igal pool ja aeg on lugema hakata alternatiivset kirjandust, kuulama muusikat, mis ei ole näiteks Universal Musicu poolt toodetud, vaatama rohkem dokumentaale ja varuma õnnistusi. Ma leian, et tänapäeva meelelahutus on manipuleeriv ja halastamatu rahamasin, mis julgustab kõiki osalema vaesuses või võlgades, seega aastaks 2030 võib ainult arvata milliseks muusikaäri muutub.
Fotod: Kristiin Elmat (@elm4t)
Mick Moon: Facebook, Instagram, Soundcloud