Tekst ja fotod: Sulev Ladva
Itaaliat külastades oleks autoentusiastina patt mitte otsida huvitavaid sõiduelamusi. Õnneks tekkis võimalus lähemalt tutvust teha ühe ilusa 1970. aasta Alfa Romeo Spideriga.
Nagu minu varasemate Hooligan Hamleti lugude põhjal võib aru saada, otsin reisidelt alati huvitavaid autodega seotuid elamusi. Olgu see ägedate autode jahtimine ja pildistamine või võimalusel käänuliste mägiteede sõitmine. Plaanides järgmist reisi Itaaliasse, Napolist natuke lõuna pool paiknevale Amalfi rannikule, oli selge, et pelgalt tavalisest, soodsast ja väiksest rendiautost ei piisa. Vähemalt üheks päevaks pidin leidma midagi erilisemat ja väga itaallaslikku.
Appi tuli autorenditeenus nimega Spider Lifestyle. Nende autovalikust ei leia ühtegi selle sajandi sõidukit, kõige uuem auto on 1997 aast Fiat Barchetta. Mida Spider Lifestyle’i autopargis aga leiab, on suuremates kogustes lahtiseid autosid, mis on pärit 1960ndatest, 70ndatest ja 80ndatest.
Kuivõrd raha ei kasva puu otsas, ei jaksanud ma väga vanu ja ekslusiivseid autosid muidugi rentida – valikus on näiteks 1960. aasta Ferrari 250 GT Spider, mille rendihind üheks päevaks on 5 000 eurot. Odavam ots autovalikust on koomiliselt väike 1969. aasta Fiat 500, kuid 195 cm pikkusena kahtlesin sügavalt, kas ma sellisesse sõidukisse üldse mahun.
“Mis saaks veel parem olla, kui katuseta punase Alfa Romeoga sõitmine Itaalia käänulistel teedel mööda kaljulist Amalfi rannikut.”
Otsides kuldset keskteed, jäi silma 1970. aasta Alfa Romeo Spider 1750. Mis saaks veel parem olla, kui katuseta punase Alfa Romeoga sõitmine Itaalia käänulistel teedel mööda kaljulist Amalfi rannikut.
Alfa Romeo Spideri kättesaamisel rõhutati vähemalt kolm korda, et tegemist on täiesti tavalise autoga. Kolm pedaali, käigukang, rool ja kaks istet. Tõsi puuduvad modernsed mugavused nagu konditsioneer, roolivõim ja isegi turvavööd, kuid see kõik peaks ju sõiduelamuse järgmisele tasemele viima.
Istudes madalasse ja tänapäeva mõistes väga kompaktsesse Alfasse, haarasin käega vähemalt kolm korda turvavöö järgi enne, kui mootorit käivitama asusin. “Jäta järele,” kirusin ma enda peas. “Öeldi ju, et neid pole.” Turvalisus oli 70ndatel ilmselgelt teisejärguline, jätame siis lihtsalt meelde, et sõitu peaks nautima pigem rahulikus tempos.
Linnast Sorrento, kust auto kätte saime, polnud me veel väljagi jõudnud, kui käigukangi nupp otsustas ära tulla ja kuhugi auto põrandale lennata. Tõmbasin kiiresti teelt kõrvale ja otsisin koos reisikaaslasega kaduma läinud käigukanginupu üles ja asetasin selle tagasi. Kas selle peaks kuidagi vindiga tugevamalt kinni keerama? Ei, lihtsalt käigukangi tugevamalt tõmmates või lükates tulebki nupp pealt ära – jälle üks asi, millega harjuda.
Tunnelid on veel üks osa sõidust, mida kogeb katuseta autos omamoodi. Mägise maastikuga kaasneb neid rohkesti, millest pikim, mis läbitud sai, oli 5 km. Soojast ja lämbest ilmast tingituna oli tunnelis temperatuur nagu malbes saunas. Tagatipuks maandus mingisugune tilk kaasreisijale pähe – mis see täpselt olla võiks, mis tunneli laest tilgub? Ei julge arvatagi.
Kuigi esimesed hetked Alfa Romeo Spideri roolis olid kõike muud kui sujuvad, harjusin iga kilomeetriga autoga rohkem ära. Pedaalide tunnetus oli täpne ja käiguvahetusi pidi lihtsalt natukene rahulikumalt tegema, kui tänapäeva sõidukitega. Kuigi rooli alumine äär oli natuke ebamugavalt põlvede vahel, muutus tempokamalt sõites selle keeramine lihtsamaks ja igat mühku tee peal oli selgesti tunda. Sõites mööda maalilist Amalfi ranniku teed läbi Positano, Amalfi ja muude asulate oli selge, et see on parim moodus sellise kandi nautimiseks.
Kuna rannikuteel on liiklust palju, ei saa seda nautida sama entusiastlikult nagu Norra või Lõuna-Prantsusmaa mägiteid, kus õigetel kellaaegadel liiklus peaaegu et puudub. Stabiilsust nõudev vanem auto tuli käänulise asflatteega toime kõige paremini, kui sõita kübekene rahulikumalt, kui seda tänapäeva autoga teha võiks. Samas kippusid ka tagasihoidlikuma tempoga sõites nõelasilma kurvides rehvid vilisema, kuid selles süüdistasin kõrvetavat kuumust ja rehvide tundmatut kvaliteeti.
Võib tunduda, et terve see kogemus algas konarlikult, mis on ka tõsi. Autosõidu nautijana aga väärtustasin igat hetke Alfa roolis, sest sellist sõiduelamust ei saa uutest autodest juba aastakümneid. Lõõskava päikese käes oli sellise autoga sõitmine väsitav ja mustad nahkistmed tagasid higist läbivettinud särgi. Sellegipoolest olen kindel, et ägedamat ja autentsemat elamust Amalfi rannikul autoga sõitmisel on raske leida.
Minu esimene sõidukogemus Alfa Romeo roolis näitas, et autoga sõitmine võib olla pingutust vajav töö, mis on samal ajal nauditav ja kohati ka natuke hirmus ja naljakas. Omadused, mis tänapäeva autodes saavad kohati liialt vähe tähelepanu.