Väisasin üritust Porsche Lifestyle Driving Event 2018 Horvaatia vahetus naabruses Montenegros. Kui eelmisel aastal Malagas toimunud möll juba meelest läinud, siis mälu värskendamiseks OSA 1 ja OSA 2. Seekord siis Imeline Lazure Marina & Hotel, meretuul, 911 Targa 4 GTS + Panamera, Photopoint Rentist kaasa haaratud Sony A7 III kaamera KIT objektiiviga ja kordumatu nädalavahetus ongi ühe lausega kokku võetud. Õrnalt detailsem kirjeldus oleks siinkohal siiski paslik. Alustame täitsa algusest ehk 24 aastat tagasi…
Ta oli tark, aga ta ei öelnud seda mitte kunagi ise
Mäletan, et esimeses klassis istus keskmise rea kõige esimeses pingis klassi kõige ilusam tüdruk Mari. Ta oli alati väljapeetud, kleidikesel sitsiäär ja kingad läikisid nagu purunenud südamega teismelise silmanurgad. Mari ei olnud kunagi liiga silmapaistev – õppis hästi, aga ei tõstnud kunagi esimesena kätt. Kõik teadsid, et ta on tark, aga ta ei öelnud seda mitte kunagi ise. Mina istusin muidugi ruumi kõige tagumises pingis, mul oli seljas pleekinud Metallica pusa ja mul ei olnud lootustki Mariga jutule saada.
Ühel oktoobrikuu pärastlõunal vaatas Universum mulle sõbraliku naeratusega otsa, juhtus, et mina ja Mari olime viimased, kes koju sättisid. Hoolimata väljaveninud Metallica pusast sain tõelise 7-aastase džentelmenina Mari bussipeatuseni saata – me rääkisime, me lollitasime, me naersime, Mari lasi isegi ühe bussi mööda, et minuga natuke pikemalt aega veeta. Me mõlemad teadsime, et kui Mari bussile astub, saab see hetk läbi ja ilmselt ei kordu enam kunagi. See ei olnud päris, teadsime, et homme olen ma ikka klassi taga nurgas ja tema tüdruk esimeses pingis. See ei olnud päris, aga tundus päris ja see oli kõik, mis sellel hetkel korda läks.
Päris jutt algab tegelikult umbes siin
24 aastat hiljem, sügisese oktoobrikuu esimesel nädalavahetusel toimus Porsche Lifestyle Driving Event 2018, kus sain mekkida mägede poolt valvatud Montenegros marmor seinte vahel klaaslaualt Porsche elustiili, hingata sportistmete naha ja Aadria meretuulte segust Porsche õhku ja lennelda mööda mägiteid nagu Juhan Liivi sulg mööda paberit. See ei olnud päris, aga sellel hetkel tundus päris ja see ongi kõik, mis loeb. Hoolimata väljaveninud pusast ma sain 24 aastat hiljem uue Mari bussipeatuseni saata.
Pean tunnistama, et ma kardan seda artiklit kirjutada ja väga mitmel põhjusel. Mitte see “hommikul dušši all vesi on natuke liiga märg” hirm, vaid ikka see “tuvi suurune ämblik magamistoa seinal ise samal ajal doktori tööd kaitsmas ja Arvo Pärt tagumises pingis kuulamas” hirm. Esiteks sellepärast, et kui artikkel valmis saab, läheb Mari bussi peale ja see “porsche hetk” saab lõplikut otsa. Teiseks, see kõik, mida ma kogesin, oli selline kosmos, et seda maakeelde tõlkida tundub sama lihtne nagu Tõnistel inglise keeles intervjuusid anda. Ehk, et mitte väga lihtne.
Ontlik hõbehall 911 Targa 4 GTS
Universum keeras oma sõbraliku näopoole minu suunas, nagu siis, kui võileib õigetpidi maha kukub, naeratas hellalt ja ulatas võtmed, mis panid mürisema pikas rivis uhkematest ja veel uhkematest ontliku Porsche 911 Targa 4 GTS‘i mootori. Mis universum see on, kus 911 Targa 4 GTS on tagasihoidlik, sa mõtled? Selles universumis, kus ma laupäeva hommikul silmad lahti tegin ning kollaste/Miami siniste Boxsterite ja punaste Carrerade vahel hõbehalli Targa rooli taga ärkasin. Kui hetkeks hakkas juba tunduma, et mõistan selle õnne magnituudi, mis mind sellel oktoobrikuu päeval otse kõige hellemasse kohta on tabamas, siis eksisin. Targa, mille rooli istusin, oli manuaalkäigukastiga ja vot seda naeratust minu näolt maha pesta oli raskem kui untsu läinud valimistulemusi Maire Aunaste CV-st. Heath Ledgeri Jokkeri irvitusega vuristasin hotelli eest minema, katus all ja pöörded üleval.
Kõik mured, töö, stress, minevik, tulevik, tormis paindunud puuladvad ja kivid kapsaaias tuhmusid madala 331kW mootori mürina kajasse – tundsin, et eksisteerin väljaspool süsteemi võrrandeid. Masin läheb 0-100ni täpselt 3,7 sekundiga. See sama masin, mille roolis ma istun. Jäigas haardes Targa rool mu käte vahel on ilmselt kõige kõvemini hoitud pehme asi, mis mu käte vahel eales on olnud ja ma olen seal hoidnud väga mitut koerakutsikat, kes võiks vabalt Euroopa Pehmeimate MMilt medaliga naasta. Mitmete Porschede roolis istununa võin kinnitada, et see rool ja see tunne on korduv muster üle erinevate Porsche mudelite. Käigud vahetusid imeliselt ja Targa sidur oli nagu Sylvester Stallone märulifilmis – võisin alati ta peale loota ja ei pidanud kordagi pettuma.
Sõit läbi Montenegro möödus nagu unenägu. Linnast mägedesse, teise ja kolmanda käiguga mööda filmist “Need For Speed” tuttavat esteetikat piki käänulisi mägiteid, soe tuul paitamas interjööri ääristavaid ristpistega õmblusi ja minu kukla taha kokku tõmmatud naeratus teisi kohalikke hirmutamas. Targa on kurvides täiesti maagiline ja annab minusugusele ralliraja võõrale autoarmastajale väga palju andeks. Lisaks enneolematule 911 kogemusele sain mägedest alla liuelda Panamera 4S roolis.Panameraga sõitmist oleme siin veebiportaalis juba varem ka käsitlenud. Tunnist sai kaks, kümnetest kilomeetritest märkamatult sajad, korraks pilgutasin ja hakkaski taevas samm-sammu kaupa helesinisest oraanžiks värvuma ning oli aeg õhtusöögikohta siirduda.
Tänaseks võin väga sirge seljaga väita, et 911 Targa 4 GTS on kõige liigutavam kogemus, mida autoroolis on olnud au kogeda. See on kindlalt kõige parem auto, mida olen saanud tee peal hoida, kõik konkurendid jäävad valgusaastate kaugusele Montenegro mägede taha. Ma ei ütle, et see on parim auto, millega sina oled sõitnud, aga see on kindlasti parim auto, millega mina olen sõitnud. Punkt. Ta ei ole lakutud perfektse naeratusega Jennifer Aniston oma hiilgeajal ega Paris Hilton, kui too muusikaärisse sisenes. 911 Targa 4 GTS on Helen Mirren või Meryl Streep, temas on mingi realness, mida on hästi keeruline sõnadesse panna, eriti eestikeelsetesse. Jaa, muidugi võime veeta pikki öid vaieldes, kas nelikvedu on ikka hea idee või, kas sellises autos peavad olema plastikust kohvitopsihoidjad või mitte, aga minu meelest just säärased nö rööbaste kõrval detailid, mida mina tarbijana vahel ei mõista, teevadki Porschest tõelise Porsche.
Porsche on midagi, mida kellelgi vaja ei ole, aga millest paljud unistavad
Ühte Porschet tehakse umbes 5-6 aastat. Kui küsida näiteks Porsche Panamera disainimise eest vastutanud disainerilt, et kas peale seda 6 aastat tööd on midagi, mida oleksid teinud teisiti, vastab ta peale piisavalt dramaatilist pausi mõtlikul toonil: “Jah, on.” Põlesin uudishimust, et no nii, millega siis nüüd rappa pandi ja eeldasin kuulda vastuseid skaalal “siluett läks tuksi” kuni “ma ei ole näoga rahul”. Tegelikkuses aga ei saa mees und, sest: “Tead, need seierid, mis armatuuril erinevate näidikute peal on? Need on erilisest klaasilaadsest materjalist, neil on kindel läbipaistvus, millisel määral nad valgust läbi lasevad. See seieri läbipaistvus oleks pidanud olema madalam.” Selline suhtumine detailidesse illustreerib minu jaoks ideaalselt Porschet kui brändi. Ja samas on selles perfektsuses alati olemas mingi kiiks. Olgu selleks mootori käivitamine vasakult poolt rooli, mootor auto tagaosas või plastikust topsihoidjad sportautos, kuhu satub keegi kohvi jooma umbes sama tihti kui meie mõtleme, et mis vendadest Voitkadest sai.
Õppisin nende 3 päeva jooksul esmajoones, et Porsche ei seisa kunagi ainult toote eest, ei turunda ainult kaupa, vaid on aegade algusest võtnud vastutava rolli kogu sõidukultuuri edendamisel. Kompromissitult. Porsche vaatab maailma raske südamega ja ei karda midagi ette võtta – see on see, mis mulle selle brändi juures enim meeldib ja sellise suhtumise eest olen nõus ka mina seisma.
Aitäh Porsche Eesti! Aitäh lahedale reisiseltskonnale.
Kõik fotod (va päisefoto ja purk) on pildistatud uue Sony A7 III kaameraga. Aitäh Photopoint Rent!
