Terve maailma autoajakirjandus on elevil, kui saabub täiesti uus Porsche 911 sportautode põlvkond. Tänavu jõudis meieni 992-nimeline generatsioon ja pärast ühte nädalavahetust täis sõitmiselamusi pole kahtlustki, et paremat sportautot, mida igapäev kasutada, on raske leida.
Meil siin Hooligan Hamletis on uue Porsche 911-ga käinud asjad pisut tagurpidi. Esimene kord elus, kui sain 911 rooli taha istuda, seisis Racing Yellow toonis 911 Carrera 4S Auto24Ringi raja pitisirgel, ootamas vihast ringraja sõitu. Ei mingit rahulikku kruisimist ega pikemat autoga tutvumist – siin on Porsche, siin on rada, minge! 18-aastane mina oleks sellise asja peale naernud ja käega löönud: “Ahh ära plära!”
Tumesinise 911, millega umbes 24 tundi veetsin, oli Carrera 4S mudel. 3-liitrine, kahe turboga, 6-silindriga mootor pakub 450 hj ja 530 Nm ning tänu nelikveole ja välkkiire PDK automaatkastile kiirendab see masin nullist sajani vaid 3,4 sekundiga. Numbrid numbriteks, me kõik teame, et tänapäeva Porsche autod on nii paberi peal kui ka reaalses elus väga kiired. Räägime asjadest, mida tehnilised andmed kuvada ei suuda.
Luksuslik interjöör sportautos
Mulle väga meeldivad erinevates sinistes toonides autod ja selle 911-e tumesinine on üks imeilus värv, millel heledam pärlmutter sädelus tärkab päikese käes. Interjöör oli valdavalt viimistletud heleda ja musta nahaga, tüüpiliselt Porschele oli kvaliteet väga hea. Kirss tordil olid matt tumepruunid puidust iluliistud, mis manasid interjööri mõnusalt sooja peaaegu, et luksusliku tunde.
Ma tõesti üritasin kätega ringi kombata ja leida mingeid ebakvaliteetseid pindu auto interjööris, kuid sellise ülesandega ma hakkama ei saanud. Ka tagaistmete ümbruses, kuhu keegi väga tihti ei sattu, on kõik valmistatud pea laitmatult. Erilist tähelepanu vajab analoog tahhomeeter, mis on ümbritsetud digitaalsete ekraanidega. Omades ägedat retro stiili on ülimalt hea meel näha ühte eriliselt disainitud analoog “kella” tänapäeva maailmas, kus iga autotootja liigub täielikult digitaalsete näidikute suunas.
Pisut huvitavam lahendus oli samuti uue 911 põlvkonnaga kaasnev automaatkäigukasti “kang”. Olgem ausad, ega see ei peagi välja nägema, kui traditsiooniline käigukang, sest enamus ajast hoiad käed roolil ja vahetad käiku lapatsitega. Autospordi austaja minus siiski igatses natuke seda “vanakooli” PDK kangi, millega sai ka käike ülesse ja alla vahetada, kui lapatsid liiga lihtsad tundusid. Eks ikka selleks, et saada seda maksimaalselt GT-autode võidusõitja tunnetust.
Rahulik või kiire sõit – vahet pole, 911 saab hakkama
Kuna testiks saadud masin oli peaaegu uhiuus ja läbisõit polnud veel ületanud Porsche käsiraamatu poolt ette antud jõuallika sissesõidu piiri, ei hakanud mootori pöörete piirajat avastama. Sellest hoolimata, kui hoidsin pöörded maksimaalselt kuskil 4000 kuni 5000 kandis, liikus Carrera 4S ringi mängleva kergusega. Nagu varasuvine Auto24Ringi test juba näitas, saab nii võimekast autost kõik välja pigistada vaid ringrajal. Olgu see linnas rahulikult liiklemine või ägedatel, käänulistel teedel kihutamine – 911 muigab selle peale, sest mingit erilist katsumust meie Eesti teed ei esita. Kuid see ei tähenda, et sõiduelamus oleks kuidagi igav olnud, kaugel sellest.
Sõidu poolest ei oska Carrera 4S-ile midagi ette heita. Nõtke vedrustus neelas alla kõik tee konarlused ja oli mugav, jäigemas režiimis pisut vähem, kuid kunagi ei läinud asi liialt raputavaks või ebameeldivaks. Sportlikult väikse diameetriga rool oli peaaegu, et perfektse raskusega ja reageeris kiiresti, samal ajal andes küllalt infot selle kohta, mida esirattad täpselt teevad. Tänapäeva elektriliste roolivõimudega on väga tihti roolitunnetus napilt et kadunud, kuid Porsche suudab seda oma sportautodel kindlalt säilitada.
Sirgetel auto lihtsalt läks. Kiirendus oli tänu turbomootorile äkiline ja kindel ning gaasipedaaliga sai minu ja kaasreisijate kered kenasti istmetesse surutud. PDK käigukast reageeris silmapilgselt ja sarnaselt varasemate kogemustega on see siiani ainuke proovitud käigukast, mis mind natukenegi manuaalkastidest eemale meelitaks. Kindlasti lisas nelikvedu omajagu enesekindlust auto käitumisse, kuid tänu 305-laiusega tagarehvidele usun, et ka tagaveolisena peaks tõeliselt äärmuslikke võtteid kasutama, et tagaots libisema hakkaks. Võtted, mis peaks jääma pigem ringrajale.
Kangemates Sport ja Sportplus sõidurežiimides tärkas auto summutisüsteem lisades rohkem mürinat. Tore oli ka näha, kuidas Porsche ei ürita peita fakti, et nüüdsest on ka tavalisemad 911 Carrera mudelite mootorid turbodega. Kahinaid ja sisinaid oli mõnusalt kosta, eriti veel siis kui klaasist katuseluuk avatud oli. Kokku oli üks huvitav helimaastiku kompott madalama lörinaga ja mõnusatest turbohelidest otse mootoriruumist. Kindel heakskiit Hooligan Hamleti poolt.
“Praktiline” ja “sportauto” ühes täiesti loogilises lauses
Uus Carrera 4S on niivõrd mitmekülgne, et piisas vaid poolest päevast, kui ma juba kujutasin ette, kuidas see auto täidab kõik minu igapäevased vajadused. Viiks elukaaslase 11-aastase tädipoja väikesele lõbusõidule? Pole probleemi – kõrvalistet pisut ette liigutades, mahtus ta kenasti tahaistmele, suu kõrvuni elu esimest Porsche elamust nautima.
Jalgpalli trenniks kaasas käivad pallid ja ka enda trenni kodinad mahtusid ilma mingisuguste tõrkumiseta eesotsas olevasse pagasiruumi. Ruumi jäi isegi üle, sest tagaistmed olid siis täiesti tühjad – kes neid kenasid heledast nahast istmeid ikka määrida raatsiks. Õhtu lõpuks suutis isegi 177 cm pikkune noormees ennast tahaistmele pressida, kuid seda vaid lühemaks sõiduks. Euroopa autoreisi ette vast ei võtaks.
Porsche 911-te on tihtipeale kirjeldatud praktilise sportautona ja seda see tõesti on. Pagasiruumi mahuks kindlasti kahe inimese asjad umbes nädalaseks suviseks ringreisiks ja tagaistmed polegi puhtalt poe- või reisikottide jaoks nagu see tõestatud sai. Kuid kogu selle üllatava praktilisuse taustal on muidugi olemas üks pesuehtne sportauto, mis tunneks end ringrajal täpselt sama mugavalt kui uhkeldades ööklubi ette veeredes. Tõenäoliselt oleks rajal kihutamine 911 Carrera 4S-il meelepärasem tegevus, minule kindlasti oleks. Mida veel tahta igapäevasest sportautost?
