Intervjuu põhjus on lihtne, EiK ja Luurel Varas ehk luuletaja ja produtsent annavad välja viimase 3 aasta koostööd tähistava ja koondnime kandva kogumikalbumi “TIKS 097”, mis ilmub plaadifirma TIKS rekords alt ning füüsilisel kujul veebruari lõpuks. Praegu on aga võimalik vinüüli juba ette tellida. Plaadi A-poolelt leiab valiku EiKi parematest paladest ja B-poolelt produtsent Luurel Varga instrumentaalid, mis on ühtlasi juba praegu saadaval ka digiplatvormidel.
„Valisime välja parimad laulud ja taustad minu kahe viimase plaadi pealt ning pressisime LPks. Ikka selleks, et looming oleks olemas ka väljaspool piksleid ja algoritme, tõelise kuju, vormi ja näoga,” täpsustab EiK. Produtsent Luurel Varas lisab: „Taustade valikul käsi vanema kraami suunas väga ei tõusnud – oleme mõlemad EiKiga artistidena palju arenenud ja kasvanud. Meil on tekkinud oma loomise rütm, vahepeal toimetame omi asju ja siis saavad jälle mõtted ja lood piisavalt küpseks, et neid üksteisele jagada. EiK valib vahepeal ka veidraid biite, mis on super, sest see hoiab asja värskena.“
Tähtsa verstaposti puhul ka pikem usutlus EiK-iga.
Tekst: Kevin Poll / Fotod: Silver Mikiver
Kohe-kohe on ilmumas Su esimene vinüül – palju õnne!
Suur tänu!
Tegemist on kogumikuga ja koostööprojektiga. Millist materjali vinüülilt leiab?
Täpselt nii. Valisin välja 5 lemmiklugu oma kahe viimase plaadi pealt ning produtsent Luurel Varas tegi omakorda selektsiooni viiest minu lauludele loodud taustast, mis tema arvates ajas kõige paremini on säilinud. Nõnda sündiski selline duaalsusele rõhuv muusikaline ülevaade viimaste aastate materjalist – pealkirjaks järjekorranumber “TIKS 097”. Kuna vanimad palad vinüülil on pärit juba aastast 2017, on see suurepärane võimalus näha läbilõiget erinevatest koostöödest, sõnade ja helikeele arengust ning kahtlemata on kogumikku lihtsalt mõnus kuulata, audio engineer José Diogo Neves on teinud meie salvestistega imelise töö.
Miks just see projekt?
Mõte vinüülist oli küpsenud hirmus pikka aega, eriti kuna viimase plaadi “EiK” puhul tuli üllatavalt palju kirju, kus kuulajad uurisid, kas lugusid füüsilisel kujul ei ilmugi. LP kuulamise protsess on oma olemuselt lihtsalt niivõrd erinev sellest, kui panna laulud bussiga sõites telefonist taustaks mängima ning olen üsna kindel, et kõik lugude valmimise ajal plaanitud detailid jõuavad palju vahetumalt neist hooliva publikuni. Lisaks on hea tunne kui loomingu koorekiht on reaalse kuju, värvi ja lõhnaga ketta peale pressitud. Nagu ütles mu visuaalse kompositsiooni aluste õppejõud nõudes portfooliot fotopaberil, et seal peal näeb kohe ära, kas pildid ka tõepoolest head on. Luurel Varga üllitistele terve poole eraldamine aga on lihtsalt loogiline asjade käik. Tegu on autoriga, kelle taustad moodustavad lõviosa minu värskemast loomingust ning kelle muusikaline visioon klapib suurepäraselt sellega, millist nägu ma oma tekstidele tahan anda. Nõnda on see plaadi pool võimalus eksponeerida seda külge loomingust, mis tihti riimide alla peitu jääb. Ja otse loomulikult ei ole Varas ainus, keda kogumikul kuuleb – üks hea pala käib valmides tihtipeale läbi erinevate inimeste käte, pillide, häälepaelte ja arvutihiirte.
Su loomingut on küll nimetatud alternatiivseks hiphopiks, küll poeetiliseks räpiks. Kas ja kuidas Sa ise oma loomingut kirjeldaksid?
Ütleme nii, et tegu on sõnadele rõhuva muusikaga. Ma kirjutan luuletusi ning neist sünnivad laulud. Viimase aja materjali vaadates ei saaks seda isegi ehk enam hiphopiga piiritleda, kuna tekkinud on lugusid, mis on üsna pesuehtne indie, nagu “Järgmisel nädalal” või “Oodata”. Oma mõju on avaldanud ka house, techno, ambient ning vaadates mustandeid, mis mul praegu arvutis oma aega ootavad, triivin ma puhtast räppimisest aina kaugemale. Aga sõnad on kahtlemata alati esmatähtsad. See, et sõnum saaks edasi antud, muusika nende ümber vormib ja toetab nende tähendust.
Sa ei karda rääkida armastusest, tunnetest, nõrkustest. On see olnud keskkonna/koduse kasvatuse tulem, et oled alati julgenud neist rääkida, või on see tekkinud ajapikku?
Kohe kindlasti on suur osa sellest tulnud just taustsüsteemist. Olen kasvanud üles sisuliselt vati sees. Mu pere, sõbrad ja teenäitajad on mind hoidnud ja kaitsnud ning olen sattunud siia maailmanurka küllaltki rahulikul ja muretul perioodil. See kultiveerib omamoodi heaolu-kunsti, kus kipun kirjutama pigem vaimsetel ja emotsionaalsetel teemadel, kuna mul pole olnud vajadust võidelda oma ellujäämise nimel. Oleme paar korda Sammalhabemega arutlenud, kui olulised on kasvõi niivõrd lihtsad asjad nagu see, et laps näeks kasvades pidevalt oma vanemaid kallistamas, mitte kaklemas. See kõik jätab oma jälje ja tuleb hilisemas elus erinevate käitumismustritena tagasi. Hirmus on see, et küsimus “Miks sa julged rääkida armastusest, tunnetest ja nõrkusest?” on ikka veel päevakajaline või mõjub tabuna, kui räpparid riimivad teemadest, mis mõne arvates võivad kõlada “liiga pehmolt”.
2019. aastal ütlesid ühes intervjuus, et su siht on jõuda sinna, et sul oleks äratuntav ja kindel stiil. Kuidas sa tunned ennast oma enda rajal tiksudes (pun intended) kogu selle nö „populaarse” räpi kõrval?
Pisut aega pärast seda Edasi ajakirjale öeldud kommentaari leidsin ma kusjuures, et see stiil on ju ometi juba olemas. Ehkki muusikaliselt muutuvad mu lugude näod pidevalt, kuna nii mu enda kui kaasautorite maitse ei suuda liiga pikalt ühe koha peal püsida, jääb viis, kuidas ma midagi oma tekstides ütlen või see, millise sündi-soundi Luurel Varas valib või millise tämbriga Maris Pihlap taustu laulab, ometi ju samaks. Käekirjad nii naljalt ei muutu. Ja seda on kohutavalt vabastav tõdeda, et on mingisugune oma rida, mida saad teistega jagada, ning et sellel on kuulajaskond, kes kogu asja samamoodi naudib. Sellises olukorras ei teki erilist vajadust peavooluga rinda pista, sest mu loomingu eesmärk on hoopis midagi muud. See ärritab, kui ajakirjandus avaldab sinu pressiteatega koos pealkirju nagu “Nublu, tõmba koomale,” justkui peaks alternatiivmuusika hakkama Universaliga konkureerima. Selline üldistamine on hirmus väsitav, et “üks räpp kõik”.
Kas muusika on sinu jaoks teraapia – midagi, millest leiad abi, kui tarvis, lohutust, kui on valus ja jagad rõõmu, kui on hea, sest jagatud rõõm on teadagi kahekordne?
Kindlasti. Muidu ma seda ei teeks. Sõnade valmistamise protsess eriti. Sageli kirjutan ma luuletusi lihtsalt sahtlisse, et mõtteis korda luua. Umbes nagu siis, kui teed nimekirja oma pooleliolevatest kohustustest, et saaks päeva lõpuks kõik rõõmsasti maha kriipsutada. Peas on sageli nii palju jubedaid sasipuntraid, mille lahti harutamiseks on need vaja pressida mingisugusesse kindlate raamidega süsteemi. Luule on sel puhul suurepärane väljund. Kui siis sellest tunnete ja ideede metsast midagi ilusat ja universaalselt mõistetavat välja koorub, on imeline seda omal viisil maailmaga jagada.
Sotsiaalne ärevus tundub omajagu su lugudest läbi käivat. Kui tihti sa ise sellega maadled ja mida sa teed, et seda maandada?
Väga võimalik, et see motiiv mu tekstides kordub. Ma pole ise seda kunagi niimoodi otseselt jälginud. Aga maadlen sellega pea igapäevaselt, eriti ajal, mil igasugu inimesed läbi tehnika su elutuppa ronivad. Nagu selles Bukowski luuletuses, et
“mu telefon ei ole olnud hiljuti helde
hiljuti on tulnud üha rohkem ja rohkem kõnesid
inimestelt, kes tahavad tulla mu juurde ja rääkida
inimestelt, kes on masenduses
inimestelt, kes on üksildased
inimestelt, kes lihtsalt ei tea, mida oma ajaga peale hakata”.
Praegust intervjuudki eelistasin vastata kirja teel, kuna kuidagi on minus aja jooksul süvenenud ebamugavus ja hirm inimestega suhtlemisel. Ilmselt seetõttu tunnen ennast ka omakirjutatud päheõpitud tekste esitades kindlamalt. Ma ei saa öelda midagi valesti või end lolliks teha. Aga see on taaskord üks heaoluühiskonna mure, millest tuleb tahes-tahtmata üle olla. Inimene on sotsiaalne olend ja ühel hetkel peab lihtsalt oma magamistoast välja ronima ning teistega suhtlema, sest liiga pikalt ei saa vaid omi mõtteid kuulata.
Mul on siiralt hea meel, kui inimesed kasutavad oma platvormi, et rääkida olulistel teemadel. Sa olid seotud Peaasja podcastiga „Vaimse tervise esmaabi”. Kuidas ja miks sa end sellega sidusid?
Umbes aasta tagasi tuli mulle Peaasja kontolt sõnum, et nad tahaksid kuidagi nõuandeid vaimsete probleemidega toimetulekuks laiema publikuni viia ning mõtlesin, et see oleks täpselt minu teema, kuna puudutan loomingus sageli sellega seotud aspekte. Peeti paar koosolekut ning jõuti mõttele teha raadiosaated nende veebilehel. Kuna anti valida, millisel teemal episoodi tahaksin vedada, võtsin ette just ärevuse, millega ise aastaid rinda olen pistnud. Ja ära tegime – nüüd saab seda kuulata! Kuulsin tuttavatelt abiturientidelt, et neile on koolis isegi koduseks kuulamiseks Peaasja saateid soovitatud, seega arvan, et plaan nendele teemadele rohkem tähelepanu tõmmata õnnestus ja jõudis õigete inimesteni.
Kui oluline on leida endale väljund vaimse tervisega edukaks toimetulemiseks?
Ülioluline. Mõttetöö on ometi kõik, mis meil on, et ümbritseva maailmaga kontakti säilitada ja kui see masinavärk jääb õlitamata, põleme suure tõenäosusega lihtsalt läbi. Ei soovitata ju niisama pensionäridel, kel midagi oma vaba ajaga peale pole hakata, leida omale mõni meelepärane hobi, et elust rõõmu tunda. On tarvis leida midagi, mis aitab meil mõtteid koondada. Mis aitab avastada mingisuguse sihi selles segaduses, kuhu me ootamatult sündinud oleme ja kust me sama ruttu hajume.
Möödunud aasta oli ääretult keeruline. Millised nipid aitasid toime tulla ja olla produktiivne?
Elasin selle keerukuse üle ilmselt puhtalt kohusetunde pealt. Ma ei andnud endale eriti palju ruumi ärgata hommikul nii, et mul mõni tegemine pooleli poleks. Täielik tegevusetus tekitabki ehk kõige rohkem ebakindlust ja ärevust. Pidevalt on vaja midagi, mis viiks tähelepanu reaalsuse koledustelt kõrvale. Kui mul parajasti midagi käsil polnud või pea kuumenes töötamisest üle, sõitsin rattaga ringi ja jalutasin. Jällegi mingisugused mõtteid hajutavad tegevused. See, kui lihtsalt lebad ja ei mõtle mitte millelegi, aitab vahepeal ka kohutavalt hästi.
Su loomingus on hulgaliselt kujundlikku keelt – võrdluseid ja metafoore – ja sa esitad oma tekste väga ilmekalt. Kes sind ennast inspireerib?
Tavaliselt inspireerivad mind just need autorid, kes mul mingisuguse kindla teose valmistamise ajal ette on sattunud. Sellist püsivat mõju tekstidele on avaldanud ilmselt ikkagi Eesti autorid – Jarek Kasar, Vaiko Eplik, Mari Jürjens, Marten Kuningas, Mari Kalkun – emakeeles on ikkagi kõige enam äratundmisrõõmu. Aga hetkel olen kusagil kurvameelse udu-muusika lainel, neid mõjutusi saab kindlasti kunagi uute lugude peal kuulda. On efektide mürinaga ülevalatud kitarre ja shoegaze’i – bändid nagu Pia Fraus, Slowdive, Chapterhouse ja The National, on melanhoolset klaverimussi – artistid nagu Tom Rosenthal ja Matt Maltese, aga ka näiteks hästi rafineeritud kõlaga indiet bändilt Papooz.
“Õnn on elada väljaspool tähelepanu keskpunkti pisikeses sõprade ringis, kes sind kõigi su pahedega ka päriselt väärtustavad.” – EiK
Ühes tekstis kirjutasid: „Need eluluulemehed surnud ammu” – kes on eluluulemees?
See peaks olema pärit mingist 2018. aasta kirjanduse tunni ajal loengus istumise asemel koridoris kirjutatud luuletusest, seega võin ainult oletada, mida ma täpselt sel hetkel öelda tahtsin. Kui õigesti mäletan, võtsime parajasti läbi Eesti taasiseseisvumisaja luuletajate tekste ning mind oli haaranud mingisugune pettumus ja kurbus hulga oma iidolite suhtes. See tunne kui selgub, et vaatad alt üles katkistele inimestele, kes on selleks hetkeks juba peast segi, surnud, joodikud või kõike seda korraga ja ainus, mida sa teha saad, on lugeda nende geniaalseid tekste ning jätta kõrvale isiklik elu ja iseloom. Kõik need luuletajad ja elumehed, kes on
“surnud ammu,
Nagu ennegi, justkui eile
Valgustatud fotol restoraninurgas
Veel mõne varjud kummitavad mööda lookas baare”.
Ja see heroiline pilt külmetavast kunstnikust ei kao ilmselt kunagi.
Paar kuud hiljem tulin bändiga Pihlap.uud lugu “Kitš” kirjutades sama kujundi juurde tagasi, rääkides tundest, mil olen roosade prilidega kinni naiivsetes lootustes, väljendades sedasama kibestumust:
“Kõik armund joonistesse.
Hommik unemõtteis vaksa võrra kaunim
Ja valgus loorber-lehtes,
Poeeti fotol kohvikus ei haarand haud ning
Põiktänavatel mantli all on pildiraamatud,
Kus vestlustes on täppilöödud pausid
Hingeaknad suland lahti, justkui filmis armastus.”
Need on valusad tekstid ja need niinimetatud eluluulemehed pole ilmselt kunagi palunudki, et neid päästetaks.
Su tekstid peegeldavad su lugemust. Mis on viimane raamat, mida sa lugesid ja üks mõte, mis sealt enim meelde jäi?
Kui aus olla, julgeksin väita, et mu lugemus on keskmise eestlase omast kõvasti väiksem. Loen küllaltki harva, neil hetkedel, kui tõepoolest tuju tekib ning avastan midagi, mis tugevalt köidab. Lemmikuid loen mitu korda saamaks tekstist juba tuttavaid emotsioone ning ideid. Ilmselt on selles süüdi tüdimus, mis tekkis, kui põhikooli- ja keskkooliajal sunniti kindlas ajaraamistikus kohustuslikku kirjandust lugema. Mõte sellest, et pean mingisuguse nominaalplaani täitmiseks kellegi teise seatud tempos läbi närima tekstidest, milleks ma vahel isegi antud ajal valmis polnud, tekitas tülgastust ning lugemisest sai pigem kohustus kui eelis. Nüüd taastun tasapisi ja üritan seda tegevust jälle meeldivaks muuta. Nii palju kui oma kaasaegse inimese hajusa tähelepanuga suudan. Mu suurimad lemmikud on minuni jõudnud just puhkehetkedel, kus ühtegi kohustuslikku lugemist pooleli pole. Samas õnneks tabasid sa mind praegu just momendil, kus mul jälle midagi pooleli on. Loen Michael Azerradi koostatud Nirvana biograafiat “Come as You Are” ja taasavastan oma lapsepõlve pungi- ja rokifaasi. Nüüd, kus ma laulude sisust ka pisut paremini aru saan. Üks tugevamaid mõtteid, mida sealt kaasa võtaksin, on ehk see, milline õnn on elada väljaspool tähelepanu keskpunkti pisikeses sõprade ringis, kes sind kõigi su pahedega ka päriselt väärtustavad. Üleliigne tuntus tapab.
Lõppu, traditsionaalne, mida tulevikus oodata on?
Vinüüli “TIKS 097” singlit pealkirjaga “Siin on soe” koostöös ansambliga Arg Part. Millalgi kindlasti ka täiesti uut muusikat. Hetkel on mul sahtlis hulk demosid koostöös erinevate autoritega Jonas Kaarnametsast Sammalhabemeni. Ühe lühidokumentaalfilmi avaldan ilmselt ka, mis jutustab rutiinist ja lärmist läbi ühe teatri kunstilise juhi. Ühesõnaga jagamist väärt materjali tasapisi koguneb – tuleb teha seda, mis hinge helisema paneb!
–
Kuula Luurel Varga biite: SIIT
Telli vinüül ette Bandcampist: SIIT
EiK sotsiaalmeedias: IG / FB
Luurel Varas sotsiaalmeedias: IG / FB
TIKS sotsiaalmeedias: IG / FB