Päisefoto: Keir Rämson
Sisu fotod: Diego Gugliemi
Siin ta on, Hooligan Hamleti täiesti uus segment, mille raames võtame vabalt valitud intervalliga ette erinevad Eesti korvpallurid ning räägime nendega pisut korvpallist ja ketsidest (nagu nimigi ütleb obv). Ja kes muu sobib selle segmendi avalooks paremini, kui mees, kes valiti hiljuti Itaalia karikasarja parimaks ründemängijaks ja mees, kes lõi viimaste sekundite kolmesega Permi mullis Itaallaste kirstu viimase naela – Henri Drell. Alljärgnevas intekas tulebki juttu koondisest ja koondise mängudest Permi mullis, elust Itaalias, NBA-st ja ketsidest.
Kõigepealt palju õnne! Eesti kindlustas endale Permi mullis tõenäoliselt elu kõige magusama kaotusmänguga pääsu Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile. Kas tunded on kuidagi vastakad ka, et pääs tuli, aga mäng ikkagi läks viimasel hetkel Makedooniale? Aitäh, jah väga mõnus kaotus. Mul on superhea meel tiimi üle. Eks me pidime selle mängu lõpus kaotama, muidu oleks me riskinud mängus lisaajaga ja võimalik, et ka oma pääsmega EM-ile. Treener ja tiim tegid hea otsuse, et pigem kaotada see mäng kui, et riskida EM pääsmega. Selles olukorras väga normaalne, et Märt Rosenthal pani kaks vabakat vastu lauda ja kaotasime.
Kas senise karjääri kõige magusamaks korviks võib hetkel lugeda lõpusekundite nael kirstu kolmest Itaalia vastu? Kuidas enda esitusega rahule jäid Permi mullis? Täiesti võimalik jah, kuna Itaallastele on alati hea kotti panna – eriti veel pärast kõiki neid katsumusi, mis Itaalias on läbi elatud. Ausalt öeldes iseenda esitusega ma super rahule ei jäänud, kuna tundsin, et oleks saanud rohkemat teha, aga kuna see oli päriselt nii suur tiimi töö ja üritus, siis ei tahtnud iseenda statistika püüdlemisega seda ära rikkuda. Lõppude lõpuks loeb see, et võitsime ja saime EM-ile.
Kuusmaa ja Sõber ütlesid äsja, et praegust koondist on vinge vaadata ja heade asjade kokkulangemisel võiks teha tegusid juba tulevasel finaalturniiril. Kas see finaalturniir on küllaltki noorele koondisele esmalt ikkagi kogemuste hankimine? Ei ole, ma arvan, et pooleteise aasta pärast kui EM-i avapauk on, oleme me valmis mängima suurte tiimide ja koondistega ja isegi kui peaks see EM minema negatiivselt, siis tuletan meelde, et me paljud oleme endiselt noored mehed – EM-i lõppedes 21-23-aastased alles.
Kui palju sa enda ja klubi/koondise meediakajastusele tähelepanu pöörad ja kuidas sellega toime tuled? 2015 aastal riputati teatavasti medaleid kaela juba enne turniirile minekut. Ausalt öeldes, mida vanemaks saan, seda vähem ma seda teen. Itaalias on kombeks pärast mänge kõvasti kritiseerida või siis vastupidi kõvasti kiita, seega peab püüdma olla tasakaalukas, kuigi ma selles eriti hea ei ole. Koondise ümber olev meediakaja on pisut olulisem, sest ikkagi kõik lähedased jälgivad ja vaatavad seda, aga kuna mulle tähelepanu meeldib, siis proovin seda kõike pigem nautida.
Sa läksid välismaale ikkagi noore poisina ja said sealt kohe korraliku elukooli iseseisvaks eluks. Kui suurt rolli on see mänginud selles, kui enesekindlalt sa praegu mängid? Kui suurt rolli väljakute väliselt? Jah, läksin 16-aastaselt ja jätsin kõik Eestisse maha. Aga ma ütlen, et see on olnud mu elu parim otsus. Olen saanud juurde nii palju kogemusi, sõpru ja väärt trenni, et ilma selleta ma ei kujutaks ettegi, kus ma praegu oleks, kui oleks toona jäänud minemata. Nüüd oskan juba vaikselt isegi süüa endale teha, ennem selles vallas täiesti talenditu, seega elu õpetab.
Itaalias tõusid karikasarja parimaks ründemängijaks. Su mäng on läinud üha enesekindlamaks ja viskeprotsendid ikka väga-väga kõrged. Tundub, et treener usaldab üha enam ja tunned end Itaalias hetkel väga hästi? Jah, tunne läheb iga päevaga paremaks. Kindel ma olen endas koguaeg olnud, lihtsalt areng peab järgi jõudma. Läbi raske trenni tuleb ka treeneri usaldus. Kõik see nähtud vaev ja kadalipp peab lõpuks ju ära tasuma.
Sa oled julgelt välja öelnud, et su eesmärgiks on NBA-sse jõudmine. Milline klubi sulle hetkel enim sümpatiseerib ja kes on/ on olnud ookeanitagused eeskujud? Kes tuleb käesoleval hooajal meistriks ja kes on põhihooaja MVP? Mulle meeldib Miami Heat. See, et neil praegu kõige paremini ei lähe, ei heiduta mind. Mängisin paar nädalat koos Tyler Herroga nii, et saan teda natukene ka oma sõbraks pidada – just see annab pluss punkte Miamile. Samuti meeldib Nets, kuna Durant on mu suurim iidol. Brooklyn Nets võidab in 6 ja MVP on Kevin Durant, see peab nii olema!
Kossust ja NBAst rääkides, räägime ka tossudest. Ketsikultuur sai hoo sisse Jordani prime ajal ja kujunes täiesti fenomenaalseks nähtuseks. Kas sa mäletad enda esimest legit ketsi? Esimene kets oligi kohe ma arvan Nike AF 1, üleni valge, very casual. Lapsena olid mul samuti Adidas Top Tenid ja Superstarid, aga kuna nüüd on mul Nikega diil, siis adidast ma reklaamida nii ei saa.
Mis on su go-to kets vabal ajal ja milline mängides? Mu go-to kets ongi vast Nike Air Force või siis Vans Old Skool, kuna Air Forced ja Vansid sobivad igale poole ja iga riietusega. Viimasel ajal olen hakanud kandma ka Jordan 4. Mängides on Kobed, KD-d või praegu ka väga head Antetokounmpod.
Kõrged või madalad? Madalad praegu kindlalt!
Lemmik kets ever väljakul/vabal ajal? Vabal ajal OFF WHITE x Nike Air Force 1 “Volt” ja väljakul Nike Kobe 8 “Green Glow”. Läbiaegade top.
Kui palju ketse on palju ja kes on Eesti koondise suurim sneakerhead? Ketse pole kunagi palju – valikut peab olema alati ja kõigeks! Eesti koondise suurim sneakerhead olen kas mina, Kerr Kriisa või Martin Dorbek. Martin oma adidastega jõuab ka ikka igalepoole.
Kossumeestele öeldakse, et ega kets ei mängi, mees mängib ja ketsikultuuri arvustades öeldakse tihti, et need on ju lihtsalt ketsid – miks selline hype. Kas kets on lihtsalt kets? Ei ole, kets näitab, mis mees sa oled. Kets on nagu hügieen – katkise ja koleda ketsi puhul saad aru, et mees ei hoolitse enda eest. Igalühel on küll erinev maitse. Mees mängib, aga kets annab viimase lihvi. Sa ei lähe ju presidendiballile katkiste kingade või plätudega.
Lõpetuseks palju edu ja jaksu. Loodame, et iga järgnev hooaeg toob step-by-step sulle su unistuse lähemale!