Sügav kaastunne kogu Silveri perele ja lähedastele.
Ma ei tundnud Penu ju üldse liiga pikalt, lisaks olid mitmel teemal meie arusaamad elust väga erinevad, vastandid isegi, aga usun, et kõigil on elus ilmselt paar sellist inimest, kes tulid ja jäid. Mäletan mingil imelikul põhjusel erakordselt hästi seda hetke, kui ma teda esimest korda nägin. See oli Prahas. Porsche oli kutsunud mind esimese päris elektriauto esitlusele ja nagu ikka sellistel üritustel tihti – mina ei teadnud, kas ja kes Eestist veel sinna satub. Igatahes olin ennast hotelli sisse seadnud ja ootasin voodis kuni kell saab “kohtume kõik hotelli fuajees”. Pakkisime siis Georgiga oma seitse asja kaasa ja liikusime liftiga alla.
Lift tegi uksed lahti ja nägin kaugelt, kuidas hotelli infoleti esine oli välismaisetest influenceritest pungil. Kõikidest kohalekutsutud VIP inimestest üle Euroopa aga jäid mulle selgelt silma kaks pikka, ilusat ja erakordselt stiilset meest. Ühte ma teadsin, see oli Eesti kõige kõvem autofotograaf Zjuganov ja tema kõrval treenitud keha, maitsekalt kokku sobitatud riiete, sirge selja ja üle Praha sillerdava naeratusega Silver. Olin üsna šokis kui seltskonnale lähenedes kuulsin, et šikk tüüp räägib täiesti puhtas eesti keeles. Kujutasin ette midagi välismaist ja eksootilist.
Mäletan, et kui ta mulle tervituseks käe ulatas jäin ma tema vuntse vaatama ja mõtlesin, et see vend lõhnab mega kallilt. Kõigest pool tundi hiljem, kui kõik koos bussiga Taycani esitlusüritusele sõitsime, sain aru, et klikin selle tüübiga nagu oleksime sõbrad olnud lapsepõlvest peale. Ma olin täiesti šokis, kuidas selle aristokraatliku välimuse ja miljoni eurose lõhna taga oli nii avatud, soe ja hea inimene. Me trallisime temaga terve õhtu ja öö. Ma olen see igav vend, kes sellistel üritustel alati peale ametliku osa lõppu ruttu hotelli tuppa kaob. Mitte Penuga. Penu oli see vend, kes läheb otse tagasilennule. Või lendab üldse edasi.
Muidugi läksime veel kõik koos Praha peale hängima ja täpset kella ei mäleta, aga nalja jätkus ikka hommikuni. See oli esimene kord, kui ma Silveriga kohtusin. Alles hiljem sain ma teada, et tegemist on Eesti kõige kirglikuma velgede restaureerijaga. Veljekuningas nagu teda naljaga nimetati. Ta oli see klassikaline visionäär, kellest Hollywoodis filme tehakse. Raius oma rada ja ei vaadanud tagasi. Tal ei olnud veljetöökoda, tal oli stuudio, telekas mängis Victoria’s Secret moeshow striim ja üle Mustamäe kõlas kõige freshim house’i biit. Tal oli kõiges stiili ja klassi. Alati.
Mul lemmik mälestus temaga on 2021. suvi, päev enne minu sünnipäeva. Õues oli erakordselt palav ja ta oli just valmis saanud minu elu esimese Porsche veljed. Unistuste pill nagu me seda nimetasime. Panime koos veljed alla ja istusime tema stuudio ees, vaatasime, kuidas juulikuu päike aegluubis Mustamäe majade taha kukub ja rääkisime elust. Alati pikalt, alati sügavalt. Muude teemade seas muidugi filosofeerisime, kuidas autod ühendavad inimesi ja kuidas autokauged inimesed seda mitte kunagi mõistma ei saa. Sa oled igaveseks mulle selle imelise nähtuse kehastus.
Räägime kunagi jälle, eks?
