Kui nägin Selveri parklas seda punast haagist, millel suur tekst “Südamelt ära”, siis ma mõtlesin, et mõni Kristjan on jälle tembuga hakkama saanud ja Laagna tee asemel oma vabandused Selveri ette püsti lükanud. Mul on ausalt hea meel, et Kristjanil polnud seekord bänneri jaoks raha. Vähemalt sama hea meel on mul Sämi üle, kellel ilmus teine album “Südamelt ära” ja kes just sellisel pisut omapärasel moel uut albumit promos.
Sämi tähelendu on kõrvalt olnud lausa lust jälgida. Mängleva kergusega jõudsid ta albumid suurel üritusel Eesti Muusikauhinnad räpialbumi kategooria nominendiks. Uus album on bänger. Kuulake üle kui veel kuulanud ei ole ja lugege kõrvale meie pisikest usutlust päevakangelasega. Juttu tuleb turundusest, muusikast, vaimsest tervisest ja loomulikult – paljust muust.
Teine täispikk album väljas, “Südamelt ära”, palju õnne! Standard laks – mis tunne on, kui kogu töö ja vaev lõpuks albumiks realiseerus? Kuidas seni albumit vastu võetud on?
Oeh, albumi väljaandmisele eelnev periood oli väga stressirohke aeg. Ma ei mäleta, et debüütalbumiga selline ärevus oleks olnud, aga esimese albumiga võib-olla ei olnud ka ootuseid ning ei osanud midagi karta. Kaks aastat hiljem võtan muusikat ikkagi kordades tõsisemalt. Mingid strateegiad oleme paika pannud, et kuidas, millal, mida jne. Ühesõnaga ajaga on asi tõsisemaks läinud ning seetõttu oli ka rohkem pinget õhus. Suurim kartus oli ikkagi, et kas inimestele meeldib. Ma küll teen muusikat väga palju ka iseendale, muusika ja sõnade kirjutamine on minu teraapia, kuid suur osa minust ikkagi ihkab seda kinnitust kuulajatelt. Ma tahan, et mu muusika kõnetaks või müüks, vajadusel lohutaks, mõnel teisel hetkel oleks niisama mõnus kuulamine. Ma arvan, et see on seotud minu enda traumade ja vajadustega olla igas eluvaldkonnas edukas, mida ma vähegi puutun. Õnneks võeti album väga soojalt vastu. Kuigi ta mõnest otsast on ka popi kõlaga album, siis inimestele läksid peale need lood, mis on ikkagi räpilikumad ning sügavamad. Lugu nagu “Kõigile kõike” ei ole absoluutselt kõrvauss, aga ta räägib päris teemadest, mida on kogenud pea iga inimene. Selle üle on mul ainult hea meel, et see inimestele korda läheb.
Ei saa üle ega ümber su debüütalbumist “Emps vaata kuis lendan ma”. Ei ole ilmselt palju artiste, kes oma debüütalbumiga valitakse Eesti Muusikaauhindadel kolme nominendi hulka? Kui üllatav see albumi edu su enda jaoks oli? Oli end keeruline kahe jalaga maa peal hoida?
Õnneks ei ole siin Eestis võimalik kuhugi tõusta. Mõnel vennal läheb ikka katus sõitma, aga ma tunnen, et ma kõigun nagu kõik inimesed nende tasemete vahel. Enamus ajast olen ikka samal pulgal, vahepeal tunnen, et kõik teised on minust paremad ning kõik, mis ma teen või loon on totaalne rämps. Mõnel teisel hetkel olen väga õnnelik ja enesekindlam, kus ma näen, et minu loome või töö läheb päriselt inimestele korda. Universaalsed tunded. Ma ei tea ega näe, et ma oleks eriline. Ma arvan, et neid artiste on ikkagi võrdlemisi palju, kes suudavad end maha müüa juba debüütalbumiga. Ma siin ei tõmba ennast alla, aga mõtlen pigem ratsionaalselt. Albumile kirjutasin ma sellised read – “ma luban endale, see kõik on aja küsimus, kirge mul ei ole, aga kümne venna püsivus”. Mida ma öelda üritan on see, et ma ei näe, et ma oleks andekas. Mis mind siia toonud on see, et ma olen töökas ja distsiplineeritud. Ma loen raamatuid, et laiendada enda sõnavara. Ma teen meelega kirjutamisest pause, et tuleks uusi mõtteid. Kui ma kirjutan lugusid, siis ma võtan selleks aja, kus ma istungi kodus keldris ja kirjutan mitu tundi lugusid. Ma ei ole mõni lendlev kunstnik, kes elaks pea pilvedes, et saaks ainult luua. Ma olen totaalne ratsionalist, kes teeb muud kaheksat asja, kui see just pole muusika. Ma arvan, et minu debüütalbum ei olnud iseenesest midagi erilist. 21-aastase pätaka kohta oli ta võib-olla okei tulemus, aga ausalt öeldes nominatsiooni ma ei oodanud. Miks ta EMA-l nominatsiooni sai oli, ma arvan, sellepärast, et Eesti muusikaturg on ikkagi võrdlemisi väike ning ei olnud muid konkureerivaid albumeid või artiste sellel aastal. Tõsiasi on see, et tollel hetkel ma ei oleks olnud suuteline paremaks. Õnneks praegu ma vaatan tagasi sellele albumile mõttega, et nii palju asju oleks saanud paremini teha. Järelikult areng on toimunud.
“ma luban endale, see kõik on aja küsimus, kirge mul ei ole, aga kümne venna püsivus.” – Säm
Võib-olla olen valesti kuulnud (minu puhul tavapärane), aga tundus, et sa kuskil mainisid, et pelgasid seda teist albumit, kuna esimene läks nõnda retsilt lendama. Oli sul see nö teise albumi needuse hirm ja kuidas sa sellega toime tuled/tulid?
Natukene ikka pelgasin jah, eks ma vahepeal olen singleid välja lasknud, aga nende põhjal ei saa alati aru, kui ustav minu kuulajaskond päriselt on. Tegelikult oligi üpris keeruline teise albumi väljaandmisega toime tulla, sest stressi ja ärevust oli palju. Kas meeldib või tuleb täielik flop. Juhtus esimene, inimestele läks täiega peale ning kui eelmist albumit kuulati u 24,000 korda, siis “Südamelt ära” kuulati üle 50,000 korra esimesel päeval. Need on ka ainult Spotify kuulamised. Spotify TOP50 edetabelist jäi välja ainult kaks lugu ehk 13/15 lugu oli seal esindatud. See on ikkagi ulme, seda on tõesti keeruline hoomata. Pärast reliisipäeva läks lihtsamaks, aga töö jätkub selles suhtes. Ei taha sama viga teha, mida enamus artistid teevad, et kui albumi lasevad välja, siis hakkavad järgmiste lugude kallal töötama. Seda peab ka tegema, aga tegelikult peab turundama. Ega me ju iseendale seda muusikat ei tee.
Uuel albumil lähed kohati väga isiklikuks, samas ei puudu sealt korralik doos eneseirooniat, satiiri ja kohati ka kõvatamist. Tulemuseks on ehe jutuvestmise album, kus kujundlikkusega tagasi ei hoita. Kas midagi jäi albumi puhul kripeldama ka või said siis ikkagi kõik südamelt ära (pun intended)?
Ikka ja alati on teemasid, mida tahaks veel enam lahata. Kahjuks siin ei ole enam asi minus ning ma ei taha enda lähedasi niimoodi kaasata sellesse. Ma puudutan neid samu teemasid osade lugudega niikuinii, aga alati saaks veel enam süvitsi minna. Otseselt midagi kripeldama ei jäänud, tähtsamad teemad sain puudutatud ning ma arvan, et järgmise albumi puhul teemad otseselt ei muutu. Võibolla kohati olen ma liiga aus enda albumis. Ma ise ei karda haiget saada, aga võibolla lähedaste osas mingite teemade lahkamine ei ole alati kõige õigem. Sellegipoolest ma arvan, et see on okei asi, mida teha. Need lood ja kogemused pole originaalsed, vaid universaalsed. Ma olen juba nii palju sõnumeid saanud, kus minu album on inimesi kõnetanud ning aidanud. Nad on samastunud lugudega ning see on neid lohutanud. Mida veel muusikuna tahta? Minu jaoks on see album see, mis pidi olema mu debüütalbum. Milline ma tahtsin, et minu debüütalbum oleks. Vigade parandus.
Albumi esimeses loos ütled “Ma teen kõike a kuhugi ei pühenda end” ja kohe pärast seda “annan muusikas endast 10 prossa, a ikka puudutan lage, mis ma öelda oskan”. Mis suhe sul muusikaga on? On see selline die hard, truehead teema, või on muusika pigem mingi üks osa sinust ja ei defineeri sind?
Ma üks hetk mõtisklesin enda jaoks muusikat lahti. Ma sain aru, et ma ei taha, et muusika oleks ainus asi, mille järgi mind mäletataks. Mul on tunne, et ma olen nii palju rohkemaks suuteline. Ma tunnen, et ma jagan enda energiat väga palju laiali erinevate eluvaldkondade vahel. Muusikale tihti jääb 10% või veel vähem ja kui ma sellega lendan juba TOP50 hulka pea terve albumiga, siis paneb mind mõtlema, et mis siis juhtuks kui ma kasvõi 50% annaks. Ma arvan, et seda ei juhtu, sest ma ei suuda ainult muusikale keskenduda, sõna otseses mõttes ma ei taha ega viitsi. Taaskord, ma ei ole kunstnik, kes tahaks kogu aeg luua, noore inimesena ma tahan nii palju rohkemat proovida, katsetada ja kogeda. Muusika kindlasti on, jääb ning defineerib mind veel mõnda aega, kuid ma arvan, et see pikalt nii ei jää. Ma ei taha siin kõike välja laduda, millega ma tegeleda tahaks, aga suuresti kõnetab mind tohutult ettevõtlusmaastik. Ma tegelen väga aktiivselt turundusega, kuid see ka ei täienda mind. Ma ei taha noorena midagi tegemata jätta, kõike ilmselgelt ei jõua teha, kuid kui mõni asi on paika loksunud, siis on lihtsam kõrvale uusi lahinguid võtta.
“ma ei taha, et muusika oleks ainus asi, mille järgi mind mäletataks.” – Säm
Lugudest kumab läbi ebapiisavuse ja püsimatuse motiiv. Annad ja võtad tükke siit-sealt, kõigest, ent ei anna endast kõike. Kuidas sa seda kõike balansseerid? Olla rohkem olemas oma perele, sõpradele, samas panustada rohkem muusikasse jne.
Väga keeruline küsimus. Mul ongi tunne, et perele ma ei ole piisavalt olemas, sest ülejäänud elu neelab. Sõpradega saame ka aina vähem kokku, sest kõigil on nii palju toimetusi ning ei leia kuidagi seda ühist aega. Kohati on süütunne, kuid ka see on ajaga mingil määral tuhmunud. Kiire elutempo ja kirg edu järele nõuab paraku ohverdusi, mis on karm reaalsus. Kõik meie elu otsused mõjutavad mingeid muid mustreid, mis on paika loksunud. Kui ma hakkan rohkem tööd tegema enda karjääri nimel, siis selle arvelt näen ma vähem enda tüdruksõpra, pere või sõpru. Eks ta ole ikkagi tegelikult teadlik otsus. Ratsionaalselt ma näen seda nii, et mõni hetk ma olen rohkem olemas, teisel hetkel jälle vähem. Balanssi on keeruline nende kahe vahel leida. Püsimatu ma olen tõesti, kogu aeg tahaks kõike teha, aga sellest ma olen juba aru saanud, et kõike ei jõua ega saa taha. Vastasel juhul ma põlen lihtsalt läbi. Peaaegu see juba juhtus, õnneks sain võrdlemisi kiirelt jälile.
Üks huvitavamaid lugusid albumil on minu jaoks “Idioot”, kus tuleb väga hästi esile see kujundlikkus, mida varem mainisin. Ütled “Dostojevski keset klubi, sest ma olen lihtsalt idioot”. Tunned sa, et me oleme kõik oma kire orjad?
Sellest mu album väga palju ka räägib. Ma olen motiveeritud väga enda saavutamisvajadusest. Minu kirg on olla edukas, ma ei vaja kellegi abi, et hakkama saada. Ma pean hakkama saama. Ma ei ole kirglik ühes eluvaldkonnas, vaid üleüldiselt, et olla edukas. Vahet pole, mis ma teen, ma pean tegema seda hästi. Ma olen sellest väga palju rääkinud sõprade ja kaaslasega, aga ma ei oska muud moodi. Mulle meeldib tööd teha ja vahepeal ma ka matan end sellesse. Lugu on iseenesest olemuselt väga lihtne, me kõik oleme vahepeal idioodid. Käitume nii nagu käituma ei peaks, ütleme asju, mida me ei peaks välja ütlema. Sügavamal kannab see lugu minu jaoks tähendust, et vahet pole, kui püsiv või sihikindel ma olen, siis ma ikkagi satun vahepeal valele teele.
Ei mäletagi, millal viimati keegi oma albumit selliste suurte visuaalidega reklaamis. Linnapildis on näha järelhaagiseid ja isetehtud bännereid. Viimase aja trend on pigem ju igasugu mudijatele vahvaid pakke kokku panna ja värki. Kes selle turunduse peale teil tuli ja millest see idee tekkis?
Mina ja mu mänedžer (Markus Reinboom) kahekesi oleme neid ideid genereerinud. Kolm aastat tagasi rääkis Markus mulle ideest, et peaks tegema suure reka ja sõitma sellega keset Hobujaama ristmikut ja ütlema ups, mootoririke. Seda ma ei julgenud teha, aga reka idee ja suur reklaam mulle väga meeldis. Ma hakkasin üks hetk uurima ja hinnapakkumisi küsima ning algul tundus see täiesti lootusetu. Sellised summad, et kuku pikali ja tahtsin juba käega lüüa. Kirjutasin veel viimasesse kohta ja sealt tuli võrdlemisi okei pakkumine. Arutasime ja tingisime veel ja lõpuks saime sellise diili, mis oli kuldne kesktee mõlemale. Aitäh Cargoservice meeskonnale, ilma nendeta ei oleks seda reka projekti saanud ellu viia. Kui muidu tehakse albumi väljaandmise pidusid baarides, klubides ja kus iganes veel, siis minu mänedžer pakkus välja idee teha see minu enda kodus. Mõte mulle meeldis kohe ja tegimegi ära. Kukkus ülimalt hästi välja ning inimestele läks see täiega peale. Mul tuli samuti mõte, et läheks suure sildiga tee äärde ning näitaks suurel bänneril autojuhtidele, et mul tuli album välja. Ainuke hetk, kui inimesed pole ninapidi telefonis, on autoroolis. Sellegipoolest märkasime ka siis tohutult palju inimesi, kes istusid roolis olles telefonis, aga enamus ikkagi lehvitasid ja naeratasid. Ühesõnaga singli või albumi reliisi puhul tehakse palju asju väga klassikaliselt või ei tehta mitte midagi. Peab rohkem mõtlema kastist välja ning tegema turundust ägedalt, et see ka päriselt silma jääks. Kui ma kiletan täna reka poolhaagisele albumi reklaami, siis ma saan seda kasutada ka sotsiaalmeedias, võimalusel saab ka meedia selle üles korjata ning loo teha sellest. Ühesõnaga väljundeid on palju rohkem. Pakk sisuloojale on ka okei, aga see on juba väga ületehtud. Seal ei ole midagi originaalset.
Sa oled ühes intekas öelnud, et tegid sõpradega raamatuklubi ja olid lõpuks ainuke, kes raamatu läbi ka luges. Kuidas lugemisega praegu on? Mis on viimane ilukirjanduslik raamat, mille läbi lugesid ja millise mõtte sealt endaga kaasa võtsid?
Jumal, kunagi eksisteeris see tõesti. Praegu ma ikka natukene loen, võiks rohkem lugeda, kuid kogu aeg on nii palju toimetusi või siis on ka telefoni sõltuvus. Ma aastas ikka 4-5 raamatut loen läbi, aga see võiks olla ikkagi seal üle kümne ringis. Ma ei ole pikalt enam ühtegi ilukirjanduslikku raamatut lugenud, tahaks “Idiooti” lugeda. Kunagi kooliajal vist lugesin, kuid ei ole enam palju meeles. Viimane raamat, mille ma läbi küll lugesin oli Steve Jobsi elulooraamat. Sealt võtan kindlasti mõtte, et originaalsus kannab väga suurt rolli ning turundusel on samuti väga suur osa. Hea toode müüb ka iseennast, kuid tugev turundus viib selle tippu.
Milline on Sämi viimase paari kuu jooksul enimmängitud eestimaine ja välismaine album?
Naljakas on tõdeda, aga ma arvan, et Eesti albumitest olen ma kõige enam kuulanud iseenda albumit. Kui album on päriselt lõpuks väljas, siis see tervik mõjub kuidagi värskelt. Kui inimesed jagavad ja kommenteerivad midagi mingi loo kohta, siis ma lähen kuulan uuesti, aga nüüd nende nurga alt ning neid kommentaare silmas pidades. Kui peaks kedagi välja tooma, siis ikkagi 372Kaspari album, sealt mulle väga meeldib “Tasakaal” koos Pluutoga. Romi albumit ma pole siiani jõudnud otsast lõpuni kuulata, kuid samuti “Kallis peaminister, palun tee midagi” jättis väga tugeva mulje.
Paar aastat tagasi mainisid ühes intekas, et värskeid kodumaiseid artiste pole väga juurde tulnud. Kas viimase paari aastaga on esile kerkinud kedagi, kelle kohta saad öelda, et see on värske teema?
Pagan juurde on paar tükki tulnud, aga kas nüüd midagi värsket? Ma seda ei oska ise öelda. Peale Soundcloudi perioodi, kui ilmusid artistid nagu Villemdrillem, Heleza, Clicherik & Max, Pluuto, Kewin ja mina, siis ma oskan nimetada vaid ühe käe peal artiste, kes on populaarsust kogunud. Lotey ja Chillin muidugi, teevad ägedalt. Kuigi Boipepperoni on stseenis olnud nii kaua, siis mulle ta teema läheb väga korda. Never mind, tuli üks meelde küll, Triibupasta lööb ju täiega laineid. Seal on samuti Boipepperoni nende ihuprodutsent. Ühesõnaga mõned ikka on, aga pagan vähe on neid. Võiks rohkem olla.
Millal, kus on tulemas Sämi plaadiesikad?
Millal? Aprilli lõpp ja mai. Tuleb kindlasti Tallinnas. Teised asukohad on veel otsustamisel. Seekord lähme ikkagi suuremaks, vaatame kui suureks selle mulli puhume. Varsti tulevad juba osad asukohad müüki.
Oled sa uusaastalubaduste mees?
Eeeh, väga ei ole. Ma luban, et teen uut muusikat ja uuel aastal panen sama hooga edasi. Õnneks seda saan lubada, kõik on juba valmis, vaja vaid välja lasta.