Räppar KiROT andis koostöös Läti produtsendiga NiklāvZ välja uue albumi “BALTI INSTITUUT”. Legendaarne Records alt ilmunud albumil on kokku 12 lugu ja koostööpartnerite seas leiab Eesti räpi kuulajale tuttavaid nimesid nagu nublu, Genka jt. KiROT ise ütleb, et muusika ja saund on oma inspiratsiooni saanud hallist taevast, halvast ilmast ja sellest kohalikust joodikust ehk siis kõik nähtused, mis Eestit, Lätit ja Leedut päriselt ühendavad. Intervjuus tuleb juttu KiROTi lapsepõlvest, Läti räpist, väljakutsetest sellist tõsisema minekuga hiphopi välja anda ja miks KiROT ei taha kergema vastupanu teed minna ja popmuusika kõlaga räppi toota.
Fotod: Metsakutsu / Hooligan Hamlet 2025
Mäss Eesti räppari rolli ootuste vastu
/MK/ Sa oled kindlasti kohalikus muusikas üks omanäolisema minekuga artiste, sa kohe üldse ei taha mingisse vormi või malli mahtuda. Kas see “enda moodi minemise” koorem on Eestis raske? Millised väljakutsed sellega sinu jaoks kaasnevad võrreldes teiste artistidega, kes annavad muusikat välja nagu rohkem nö “reeglite järgi” – sound on ootuspärasem, muusika ilmub kenasti publikule arusaadavas rütmis, tuttavad brändid toetavad, videod on lihtsad ja loogilised jne.
/KiROT/ Olen läbi käinud spektrumi mõlemad pooled ehk teinud muusikat nii ühest kui teisest vaatevinklist. Suurim väljakutse kõige juures on see, et “reeglitesse” ja enda kindlasse vormi mahutamine sobib väga kindlatele inimtüüpidele. Iseenda lihtsustamine ja raami panemine on keeruline, ma näiteks ei suuda end tõsiselt võtta, kui enda olemust pehmendan või teistele söödavamaks teen. Loomingu kujundlikkus peab ikkagi tulema seestpoolt, sellest mis on olemas ja sellest mis on aus – vähemasti nii tõlgendan seda enda jaoks. Mis puutub muusse, siis täiesti enda juurte juurde jäädes on kindlasti keerulisem “pildis” olla, aga olen sellega ajas rohkem rahu teinud ja aktsepteerin, et midagi tuleb endaks jäädes loovutada.
/MK/ Sul oleks ju nii palju lihtsam väike tümps alla kütta, pidutsemisest spittida, mõni tuttav lembelaulik insta DM-des refrääni paluda, Telia käest väike sponss küsida ja oleksid uue generatsiooni muusikutest üsna kiirelt top 3 GOAT vestlustes ju?
/KiROT/ Aga siis see ei oleks ju KiROT? Olen tänulik, et mul on mingisugunegi kuulajaskond ja loodetavasti nad on tekkinud selle baasil, mida olen enda moodi teinud. Mu otsene sihtgrupp ja muusika ei ole verinoortele suunatud, popkultuuris saavutavad kultuse pigem noortepärased ja noortega suhestuvad artistid. Elulisemad teemad jooksevad üleüldiselt alaealistest mööda ja näen, kuidas see väljendub ka kuulajaskonna demograafias – valdav enamus on täisealised.
/MK/ Räpparil Eestis on ikkagi natuke nagu ettenähtud roll ja kaasnevad rolliootused. Mulle tundub, et sa mässad selle rolli vastu. Mis sa ise arvad, kust see mäss pärit on? Mis putru sa lapsepõlves sõid, et sul on nii tugev sisemine põlemine asju omamoodi teha?
/KiROT/ Lapsepõlv roosiline ei olnud ja sisemine laps minus hakkas vaikselt surema kuskil 10nda ja 12nda eluaasta vahel. Pidin mentaalselt kiirelt üles kasvama, et enesega toime tulla ja end kaitsta – head eeskujud puudusid ning häid mehi mu ümber polnud. Ju see sealt alguse sai. Nii kaua, kui end mäletan olen elanud enda, mitte teiste arusaamade järgi ja iseend õpetanud vääriliseks meheks olema.
/MK/ Mäletan 7-8 aastat tagasi, kui nägin sind nö esimest korda, reliisi “Tormentors”, mõtlesin, et mis vend see nüüd on, ilmus täiesti eikuskilt, inglise keeles ja valge triiksärgiga. Kui palju sa ise seda kutti mäletad ja kui palju te tänaseks erinete? Kas üldse erinete?
/KiROT/ Põhitõed on needsamad, mis toona, kuid antud loo ja tänase päeva vahele on jäänud praktiliselt kogu mu 20ndad eluaastad. Inimene muutub ja areneb enda 20ndate jooksul meeletus koguses. Tahaks öelda, et täna olen mees, kes enam-vähem teab, mida elult tahab ja toona olin täielik tatt, kes end alles otsimas oli. Ja toona olin ma keerulise mineviku tõttu väga fragiilne persoon, kuid tänaseks olen suures osas kõigega rahu teinud ja korraliku selgroo kasvatanud.
/MK/ Uue albumi kontekstis – mis mõtted sul on teises keeles räppimise osas ja Eestist kaugemale jõudmise osas? Unistad sellest? Liigud eesmärgistatult piiride ületamise suunas? Või tegelt on pohhui ja teed seda mussi, mis tuleb?
/KiROT/ Mussi on nii palju tehtud, et nüüd on natukene juba pohhui, mis saab. EAÜs sai registreeritud teoseid kokku 100 juba paari aasta eest ehk kogemusepagas on all. Alustasin inglise keelega, aga seda on alati natukene kentsakas kuulata, kui inimesel on räppides aktsent juures (kui see pole taotuslik). Seda mainides olen ma pigem üsna aktsendipuhas, aga väike osakene sinna ikkagi sisse tilgub ja see häirib piisavalt, et olla eemaletõukav. Suuremas osas tahaks lihtsalt mussi teha ja protsessi nautida protsessi nautimise eesmärgil. Kõik, mis sinna juurde tuleb, omab isiklikult vähe tähtsust.
Eesti on ikkagi Balti riik, mitte Põhjamaa
/MK/ Su uus album “Balti Instituut” on tehtud koostöös Läti produtsendiga NiklāvZ. Mis sa loodad Eesti-Läti connectioniga ära teha? Mis sa ise ootad, et see sinu käik maailmas muudaks?
/KiROT/ Eesti-Soome koostööd on pikemat aega kestnud ning need skeened on omavahel aastate peale aina rohkem lõimunud. Kuid see on alati imelik olnud, kuidas Soome poole me vaatame, aga Baltikumi osas oleme pimedad. Ilmselt on see nii kujunenud keele tõttu – üks on sarnane meie omaga, teine äratundmatu, aga see ei tähenda, et muusikud ühist keelt leida ei saa. Eesti on ikkagi Balti riik, mitte Põhjamaa. Kui midagi võiks muutuda, siis võiksime enda Baltikumi kolleegidega rohkem koostööd teha ning üksteist rohkem märgata. Tallinnast Riiasse sõidab autoga kolme-nelja tunniga, mõni paat paneb teises suunas ikka veel kauem.
/MK/ Kas on raske vanakooli saundiga eestikeelset räppi koos Läti produtsendiga kuulajani viia? Mis peamised väljakutsed sellise muusika reliisimisel on olnud? Vaatad sa üldse kuulamiste arvu ja promo postituste levikut? Või teed lihtsalt muusikat ja nö tulemuste osa sind ei huvita?
/KiROT/ Põhilist kuulajaskonda defineerib keel, seega lätlastele eestikeelset räppi maha müüa liiga lihtne ei ole. Aga mida ma olen täheldanud, on see, et Läti muusikud ja räpparid on seda koostööd märganud ning see on kindlasti mingit tähelepanu sealtpoolt siia toonud. Kindlasti on ka üksikud stabiilsemad kuulajad, kes vaatamata keelele muusika juurde jäävad. Suuremas osas teen täna muusikat muusika tegemise eesmärgil. Ennast müüa pole mulle kunagi meeldinud ja enam ei pane numbritele ka liialt rõhku. Usun sellesse, et muusika võiks olla piisavalt hea, et end ise müüa. Samas tean, et see on naiivne ja reaalsusest kauge, aga mul puudub tahtmine ennast kui produkti käsitleda.
/MK/ Mis Läti räpis üldse ägedat toimub? Mis ise selle koostöö raames oled nende kultuuri kohta õppinud? Kui erinevad või sarnased me siin Baltikumis oleme?
/KiROT/ Enne NiklāvZiga kohtumist ei olnud ma nende maailmaga absoluutselt kursis, aga paralleele on tegelikult palju. Kultuurilt oleme sarnased – ajalugu on ühine, oleme koos iseseisvuse saavutanud ja ümbritsev keskkond on välja kujunenud ühe ja sama liidu all. Arhitektuur on sarnane, ilm on sama sitt siin nagu seal ja inimloomus ei erine liiga palju. Räpiga tundub mulle, et on seis suhteliselt sama mis siin – väike riik, legendaarsed vanad nimed ja uued tulijad. Meil on oma Genka, neil on oma Genka, meil on oma peoräpparid ja nad ei tunne neist samuti puudust.
/MK/ Mis NiklāvZ Eesti räpist arvab? Lasid talle nublu muruniitmise hümni ka?
/KiROT/ Tänu koostööle tunnevad nüüd NiklavZi nime paljud Eesti muusikud, kes varem kursis polnud. Ta ikka aeg-ajalt küsib üle, kui keegi talle DM’i libiseb, et noh, on norm vend või ei ole? Aga ta ilmselt teab Eestist rohkem, kui mina Lätist – ta on pikalt Tommy Cashi DJ olnud ja selle kaudu meie kultuuriga rohkem kokku puutunud, kui vastupidi. Aga tundub, et üleüldiselt ta vaatab meie skeenele positiivse pilguga otsa ja on rahul sellega, mida näeb ja kuuleb. Siiski, seda küsimust tuleb ilmselt mehe enda käest küsida.
“Mind ennast häirib Eestis käibel olev hip-hopi definitsioon. Isegi Fonogrammitootjate Ühingu tasandil ei suudeta korrektselt defineerida.” – KiROT
Hip-hopi defineerimine ja muud kunstid
/MK/ Tegin mingi aeg tagasi natuke sihilikult sellise “rage bait” postituse, kus ütlesin, et igasugune uus looming maailmas on pask ja midagi head keegi enam ei tee, päris paljud inimesed kirjutasid mulle, et KiROT teeb head muusikat. Mis sa ise kohalikus muusikas põnevat oled leidnud viimasel ajal? Või kaasaegses kohalikus loomingus laiemalt – filmid, luuletused, disain, maailikunst, mis iganes sulle südamelähedane on.
/KiROT/ Resoneerun rohkem enda vanuste ja endast vanemate räpparitega, sest nende temaatika on aktuaalne. Kui kindlaid nimesid nimetada, siis Beebilõust, Arop, Bad Art – sealt koolkonnast tulnud muusikud. Viimastel aastatel pole liiga palju sarnaseid tüüpe peale laekunud, seega raske on kedagi konkreetset esile tuua. Aga näiteks Pluuto meeldib väga, ütleks, et ta on Eesti “uuekooli” räpist välja koorunud muusikutest kõige talendikam ja see, kuidas ta suudab eimillestki lühikese aja jooksul järjest lugusid genereerida on ulmeline. Ta mõistab muusikat, selle erinevaid aspekte, oskab enda visiooni edasi kanda ja seda nii, et asi kõlab hästi ja usutavalt. Ja ta on lüüriliselt väga alahinnatud.
“Kunsti puhul algab kõik heast ideest ning koonerdavad inimesed on leidlikud inimesed.” – KiROT
Mind ennast häirib Eestis käibel olev hip-hopi definitsioon. Isegi Fonogrammitootjate Ühingu tasandil ei suudeta korrektselt defineerida, mis kuulub popmuusika ja mis hip-hopi alla – liiga palju kategoriseeritakse muusikat hip-hopi või otsese räpina, millel instrumentaalselt ei ole žanriga absoluutselt pistmist. Kui sa võtad loo küljest vokaali ära ja sellest jääb alles puhas EDM või muu defineerimata popmuusika, siis ei mõista, kuidas seda saab hip-hopiks nimetada. See vesistab žanri tegelikku olemust ning žanripuhas muusika saab selle tõttu vähem tähelepanu.
Muus osas olen ma jalgpallihimuline ehk muusikast ja jalgpallist kaugemale silm eriti ei pürgi ning Eesti jalgpalliga on asjad nii nagu nad hetkel on.
/MK/ Mis sa arvad, kuhu igasugune kunst maailmas liigub? Sotsiaalmeedia, algoritmide ja AI-slop’i kontekstis. Mis muusikast saab, mis edasi tuleb, mis inimesesed sinu arvates tegema peavad, kes loome valdkonnas töötavad ja loominguga elatist teenivad?
/KiROT/ Muusika on isegi kõrvaline mure vaadates seda, mida sotsiaalmeedia hoogne kasv visuaalse kunstiga teinud on. Kunsti väärtus on kahanenud ja ilus pilt ning sügav mõte ei tähenda enam eriti palju. Plaadifirmad soovitavad artistidel muusikavideotest ning kallitest või keeruliselt teostatavatest visuaalidest hoiduda, sest need on muutunud ebavajalikeks kuluartikliteks. Telefoniga filmitud suvaline soust saab suuremat tähelepanu. Milleks kulutada tuhandeid eurosid ühel platvormil olevale ühele videole, kui selle asemel saab luua tasuta 15 klippi, mis on mitmel platvormil universaalsed? Äriliselt on see loogiline.
“Vähemalt ühe EMA nominatsiooni tahaks enda kategoorias elu jooksul kätte saada.” – KiROT
Ainus lahendus on ajaga kaasas käia ning enda kunst mingil moel sotsiaalmeediale sõbralikumaks muuta, kuid see on keeruline ning võiks öelda, et isegi tüütu tegevus. Ise üritan sellest hoiduda, mul on tore sõprade punt ümber (Out of Sight Visuals), kellega oleme aastaid üksteise kunsti muusikavideote näol “täiendanud”. Käitumine on ainult selles osas muutunud, et tuleb üritada aina odavamalt hakkama saada, kuna traditsiooniline muusikavideo ei too enam nii palju klikke, kui aastaid varem. Ehk raha ringi loopimine lihtsalt ei tasu ära. Aga see ongi vast hea, sest kunsti puhul algab kõik heast ideest ning koonerdavad inimesed on leidlikud inimesed.
Eesmärk anda välja 10 eestikeelset albumit
/MK/ Kuhu sa ise edasi suundud? Oled olnud Warner Musicu all, teinud üksi, teinud Legendaarne’ga, räppinud inglise keeles, eesti keeles, suurte staaridega, nüüd album koos Läti produtsendiga. Mis seis su muusikal praegu on ja mis edasi saab? Mis veel tegemata on?
/KiROT/ Teha on veel palju. Kohakuti Balti Instituudiga olen töötanud järgmise plaadi kallal, mille loodan järgmisel aastal välja anda. See albumite tegemine üldse meeldib mulle, nii hoian end vähemasti tegevuses, mitte ei kuse eluaega maha. Äkki siis kunagi saan öelda, et vähemalt on mingisugunegi märk maha jäänud – see mees oli ja elas, mitte ei eksisteerinud ja suri. Suuremal skaalal on mul pikalt kinnisidee olnud, et tahaks kümme eestikeelset albumit välja anda. Balti Instituut oli neljas, seega see teekond pole isegi poole peale jõudnud.
/MK/ Lõpetuseks, mis sa soovid, et KIROT “Balti Instituut” saavutaks? Mis see üks asi on, mida see album peab tegema, kus sa tunneksid, et album oli edukas ja projekt täitis oma eesmärgi?
/KiROT/ Moment, mil album välja läheb, üritan sellest ise kaugeneda, sest madistasin sellega just pikka aega üksinda kinnises ruumis. Seega edu defineerib juba see, et midagi sai valmis – mis temaga edasi saab, on teiste inimeste teha, sest ilmumise hetkest ei kuulu see enam mulle, vaid kuulajatele. Aga ei saa valetada, vähemalt ühe EMA nominatsiooni tahaks enda kategoorias elu jooksul kätte saada. Kas Balti Instituut on selleks piisav, kes teab, aga kui ei ole siis lähen ja proovin uuesti, sest selline ma parasjagu olen.