Hooligan Hamlet sai 6-aastaseks: Alati, aga eriti täna on aeg tänada

Täitsa naljakas värk ikka, kui kiirelt need aastad lendavad. Teada klišhee muidugi, et mida vanem oled, seda lühemaks aastad lähevad. Näiteks 2-aastaselt on üks aasta 1/2 tervest elueast, 6-aastaselt aga juba ainult 1/6. Idee nimega Hooligan Hamlet (loominguline tõlge sõnale “Kelmiküla”, aitäh Marion!) sai ametlikult alguse 1. juulil 2014. aastal ehk täpselt 6 aastat tagasi, kui lükkasime siia lehele üles oma päris esimese postituse. Seljataga on pikk teekond koos oma tõusude ja mõõnadega.

Eesti ketsikultuur ja sellega kaasas käivad maailmavaated, seisukohad ning elustiil on minu arvates Hooligan Hamleti tegutsemisaastate jooksul täielikult muutunud. Oleme mitmes kohas olnud jäämurdjad ja just nende saavutuste üle tunnen ilmselt kõige rohkem uhkust. Loomulikult ei ole need asjad, mille eest kunagi orkestri saatel tammepärg pähe pannakse. Minu jaoks on 6 aasta töö eest kõige suurem auhind näha kõiki neid kodumaised noori, keda meie pundi tegemised otseselt või kaudselt on inspireerinud ja motiveerinud. Hooligan Hamleti nimi on orbiidile saatnud mitmeid talente, maha lõhkunud kinni müüritud uksi, andnud võimalusi proovida neile, kes varem ei proovinud ja rajanud radu sinna, kus keegi teine enne käia ei julenud. Uskuge mind, see kõik tundub palju lihtsam, kui see tegelikult olnud on.

Meie 6. sünnipäeval tahaksin aga hoopis tammepärjad, orkestrimuusika ja läikivad kuldmedalid anda kõigile neile, kes meid inspireerinud on ning, kellele meie suure osa oma edust võlgneme. Aeg liigub kiirelt ja mida rohkem tuleb peale uut, seda lihtsam on unustada vana. Muidugi ei ole see miski, mida uutele ette heita. See on paratamatus ja ehkki vanu asju taga heietada on hip-hop kultuuri järgijatele omane, siis ei ole see kooskõlas selle osaga hip-hopist, millesse Hooligan Hamlet alati uskunud on. Sellepärast ma ei tahakski heietada, vaid südamest ja päriselt tänada kõike seda, mis oli enne meid ja tegi meid võimalikuks.

Minu isiklik Hooligan Hamleti teekond algas vanalinnas asunud legendaarsest La Connecta poest. Usun, et La Connecta on pood, mis on mitmel rindel Eesti streetwear’i täielik pioneer. Mäletan siiani, kuidas käisin seal ECKO riideid vaatamas, mille ostmiseks mul loomulikult raha ei olnud, ent, mis pani mu südame moe suunas põksuma. Motel Paradise ja Toe Tag‘i logoga valged Air Force 1 tegid noortega midagi, mida keegi korrata pole suutnud. Revo ja Genka olid oma ajast ees ning andsid suuna kätte tervele generatsioonile. Usun, et ei räägi ainult endas eest, kui ütlen, et Eesti kõige kõvem räpivideote autor on Hindrek “Masa” Maasik, kelle loomingut suu ammuli punnis silmadega sisse ahmisime ning, kelle iseloomulik käekiri ja stiil on meid paljuski kujundanud. Hunniku julgeid tegusid on 20+ tegutsemisaasta jooksul läbi järanud Jalajälg AS. Inimesed selle ettevõtte eesotsas on pidanud alla neelama ja üle elama mõõtmatut, et Eesti ketsikultuur oleks täna selline nagu see on. Uskuge mind – Rotermanni ehitatud Nike pood ei olnud ilma asjata, vaid sillutas teed tulevikule. Suur kogus austust Kaarel Kose ja Linnadžungel. Samamoodi ainuisikuliselt omab igaveseks ja õigustatult osa Hooligan Hamleti loost. Proovige ette kujutada situatsiooni, et te pääsete ligi armastatud muusikale ainult tänu sellele, et Kozy viitsib Raadio 2 eetris mängida muusikat, mida suurem osa inimestest võõraks peab. Tänapäeva kontekstis on seda oh oi kui keeruline mõista. Ski & Surfhouse, Exit!Stockmanni 2. korrus ja mitmed teised poed, mis tõid ennast ohverdavalt meieni brändid nagu Adio, Etnies, es, Circa, Karl Kani jnejne. Hetked proovikabiinides, mis voolisid meid igaveseks.

Alati ja igapäev, aga eriti pragusel poliitliselt keerulisel ajal on meie ülesanne kommuunina säilitada kõige olulisem – inimlikkus. Ajale jalgu jäänud traditsioonide kustudes on oluline ehitada endale uusi. See on olulisem kui patriotism, olulisem kui religioon, olulisem kui nahavärv ja kodumaa, olulisem kui poliitika. Oskus mõista oma liigikaaslast, astuda tema tossudesse, austada. Ja mina usun, et austus algab väärtustamisest. Just sellepärast valisin ka meie 6-ndast sünnipäevast rääkiva teksti sisuks tänulikkuse ja väärtustamise. Need on need pisikesed asjad, mida meie tavaliste inimestena saame iga päev teha, et seda serva peal kõõluvat maailma paranemise suunas sikutada. Pseudo probleemiks sõimamise ning irvitamise asemel tänada ja väärtustada on kuritegelikult vähe, aga üks samm viib teiseni ja kuskilt peab alustama. Alustame siit. Koos.

comments powered by Disqus