Intervjuu: Maarika Karm – Eesti tüdruk, kes töötab jalatsidisainerina päris adidases

Ma olen elus teinud siia Hooligan Hamleti lehele mitmeid intervjuusid mitmete inimestega Eestist ja välismaalt. Mingil põhjusel tunnen praegu, et kõik need kogemused ja võimalused on juhtunud selleks, et jõuaksin siia praegusesse hetke. Maarika Karm on Eesti Kunstiakadeemia Aksessuaari- ja köitedisaini osakonna lõpetanud Eesti tüdruk, kelle kirg on jalatsidisain. Maarikal õnnestus peale kooli saada praktikale maailma ühe suurema ja olulisema jalatsibrändi adidas ridadesse. Ja mitte ainult, peale edukat praktikat kutsuti ta päriselt Saksamaale adidase peakontorisse tööle. See intervjuu on erinevatel põhjustel valminud üle aasta, aga nüüd on täpselt õige aeg rääkida ühest Eesti tõelisest eduloost. See on Maarika Karm – Eesti tüdruk, kes töötab jalatsidisainerina päris adidases. Ja kui kunagi aastate pärast “Pealtnägija” saates Maarika intervjuud vaatad, siis remember, where you heard it first!

 

Oota räägi nüüd täpsemalt, mis ametit sa peadki ja kuskohas?
Olen jalatsidisainer ja töötan adidase peakontoris Saksamaal Herzogenaurach’is. 

Ongi täitsa päris-päris adidas? Ei ole mõni edasimüüja või tütarettevõte või midagi kolmandat? Mis osakonnas sina täpselt igapäevaselt oled?
Täpselt nii! Olen 1 kolmest jalatsidisainerist Y-3 tiimis. Y-3 on osa Statement tiimist, aga samas oleme me täiesti eraldi tiim oma disainerite, turundajate ja tootearendajatega. Lisaks sellele töötan ma ka osade Statement collab’ide kallal.

Milline su töö välja näeb? Mida sa reaalselt tavalisel tööpäeval esimese asjana tegema hakkad?
Hetkel kodukontoris olles ei ole mul igapäevast hommikurutiini – vahepeal käin enne tööd pargis jooksmas, teinekord koristan kiirelt kodu ära (ma olen hommikuinimene). Ja siis vaatan meilid üle ning seejärel teeme tavaliselt tiimiga kõne. Kontoris olles algas pea iga tööpäev tiimikaaslasega kohvile minekuga ja sealt edasi oleneb päevast ja nädalast – kas meil on kiire või rahulik nädal. Nö kiirel nädalal on meil palju tähtaegu (deadlines) ja siis ma töötan peamiselt Illustratoris näiteks muutes lõikeid, uuendades värve või jalatsi techpack’e kokku pannes. Rahulikul ajal hooaja alguses teeme pigem researchi, ideetame ja sketch’ime. Sellele kõigele lisaks ka BU meetingud ja kõik muu.

 

sneakers sneaker design

 

Äge. Mis su taust on? Kust sa pärit oled ja mis sul lapsepõlves silmad särama pani?
Ma olen Tartust pärit, aga otsustasin Tallinnasse EKAsse naha- ja aksessuaaridisaini õppima minna. Jätsin aasta pärast gümnaasiumit vahele, sest mul polnud õrna aimugi, mida ma teha tahaks, aga nüüd tagasi vaadates oli EKA ainuõige otsus. Ma olen juba lapsest saati olnud hästi hands-on meisterdaja ja käinud mitmes erinevas loov-või käsitööringis. Samuti olin ma tihti söögitegemise juures ning kokkamine on siiani üks mu lemmiktegevustest. 

 

Intervjuu: Maarika Karm – Eesti tüdruk, kes töötab jalatsidisainerina päris adidases

 

Kuidas sa sealt jalatsidisainini jõudsid? Ilmselt mitte 90ndatel korvpalli ülekandeid vaadates?
Ma olin alati lummatud sellest, et jalatseid on võimalik käsitsi teha – see tundus mulle nooremana täiesti võimatuna. Random, aga mäletan ka seda, et mulle väga meeldis Frank Sinatra “New York New York” lugu, sest ma fännasin Vagabondi jalatseid ja seal oli rida “These vagabond shoes, are longing to stray“ (teadmata, et see kindlasti ei räägi Rootsi jalatsibrändist). Sneaker disainist hakkasin aina rohkem ja rohkem huvituma ülikooli ajal erinevates vabaajajalatsite disainile keskenduvates workshopides osaledes ja kogu jalatsiloome protsessiga lähemalt tutvudes ning nähes seda communityt ja innovaatilisi võimalusi sneaker disaini ümber. 

“Mu üks töökaaslane õppis näiteks üldse füüsikuks ja nüüd töötab jalatsidisainerina.” – Maarika Karm

Kas elu selles valdkonnas on keeruline? Kui lihtne või raske on leida näiteks head haridust, praktikakohta, tööd?
Ma ei ütleks, et elu selles valdkonnas on keeruline. Siia valdkonda sisse saada on keeruline, aga once you’re in, you’re in. Üleüldiselt on see industry hästi väike ja inimesed teavad üksteist. Kuigi ma pole ise moemaailma telgitaguseid näinud, tundub mulle, et jalatsimaailm on palju rahulikum ja sõbralikum ning inimeste suhtumine on kindlasti chillim (if that makes sense). Hariduse kohapealt – tavaliselt on jalatsidisainerid tootedisaineri või autodisaineri (vehicle design) taustaga. Ma arvan, et mul oli kandideerides see eelis, et mul on teistsugune (aksessuaaridisaineri) taust ja ma paistsin sellega teiste seast välja. Samas haridusest rohkem mängivad rolli tutvused ja kirg asja vastu – mu üks töökaaslane õppis näiteks üldse füüsikuks ja nüüd töötab jalatsidisainerina. 

 

maarika karm Y-3 reede shop

 

Kus Eestis sellist ala kõige paremini omandada? Mis eeltööd sa siin soovitaksid teha enne kui töökohast Nike’s või New Balance’is või adidases unistada?
Oma kogemuse põhjal arvan ma, et EKAs saab jalatsidisaini koha pealt päris hea tausta alla – just nimelt praktilise poole pealt – ja mitmete ainete seast saab valida need, mis keskenduvad jalatsi konstruktsioonile või disainile. Eeltööna võiks kandideerida erinevatesse projektidesse ja olla aktiivne ning proovida erinevaid asju, et üldse aru saada, kas kogu sellega kaasnev sind päriselt huvitab. Kindlasti tuleb kasuks ka Adobe Illustratori ja Photoshopi oskus, aga samas on see hiljem kergesti omandatav (mina õppisin enam-vähem kõik, mida ma Illustratoris oskan, oma praktika ajal adidases). 

Kuidas sina adidasesse jõudsid?
Mul oli magistris õppides kindel plaan kuskile praktikale minna, seega kandideerisin Erasmuse praktikastipendiumile ning võtsin meilitsi ühendust erinevate Euroopa jalatsifirmadega, kes mulle meeldisid (sain mitmeid negatiivseid vastuseid, aga ka palju positiivset tagasisidet, kuid mitte ühtegi praktikapakkumist). Samal ajal kandideerisin ka adidasesse midagi lootmata, aga paari nädala pärast olin oodatud teise vooru ning sealt edasi tuli juba edasi-tagasi dokumendimajandus ja veebruaris 2018 Saksamaale praktikale lendamine. Pärast praktikat ma kahjuks kohe tööpakkumist ei saanud, ent pärast poolt aastat sain recruiterilt kõne, et kas ma olen huvitatud lapsehoolduspuhkuse asendajaks tulema Y-3 tiimi – loomulikult olin ma huvitatud – ja nüüd juunis oli mul 2 aasta anniversary Y-3 tiimis.  

 

adidas Y-3 hokori

 

Mis sa sellel teekonnal õppisid? Mis olid vead, mida sa täna enam samas olukorras olles ei teeks?
Ma olen küll disainer, aga see ei tähenda, et ma päevad läbi ainult tosse sketchin ja ma arvan, et olen selle 2,5 aasta jooksul industry’s rohkem õppinud just seda teist poolt, näiteks, et vahet pole, kas sa oled assistant või design director, sa ei pea oskama kõike ja et igal hetkel on okei abi või tagasisidet küsida. Kindlasti olen palju õppinud ka igapäevatöö kohta alates esimesest ideest jalatsi poelettideni jõudmiseni, oskan paremini adidase arhiivi ja tänapäevaseid võimalusi kombineerida ja olen palju esitlemisoskust juurde saanud. Ma olen loomult pigem introvert ja ülemõtleja, seega kui ma saaks midagi muuta, siis oleks ma kohe algusest palju enesekindlam ja ei kahtleks endas ning küsiks rohkem küsimusi kartmata, et ma kedagi segan. 

Tihti peab unistuste elluviimiseks midagi ohverdama. Kas ja mis on olnud sinu suurim ohverdus selle nimel, et olla seal, kus sa praegu oled?
Hmm, ma ei tunne, et ma olen pidanud midagi ohverdama. Tunnen, et mõned sõprussuhted on aja jooksul lahjenenud, aga samas arvan ka, et see on normaalne ja seda ei tohiks karta. 

Kas töötamine maailma ühe suurema ja innovaatilisema brändi heaks on olnud selline nagu unistasid ja ette kujutasid? Mis on olnud suurimad erinevused unistuse ja reaalsuse vahel?
Ausalt öeldes ei osanud ma kunagi adidases töötamisest isegi unistada… Esimene emotsioon adidasesse tulles oli, et vau, kõik on nii palju parem, sest ma millegi pärast eeldasin, et suurfirmas töötavad mitukümmend disainerit ühe toote kallal ning praktikantide ülesandeks on enam-vähem ainult kohvi teha ja materjale korras hoida, kuid tegelikkus on hoopis vastupidine!

Aga ma arvan, et nii suurfirmades kui ka väikestes stuudiotes või start-upides on omad võlud ja mured. Vahepeal elame oma mullis ja igapäevaprobleemides ja ei mõtle suurele pildile ning sellistel hetkedel tuleb teha reality check, et ma tegelikult olen meeletult priviligeeritud ja väga õnnelik, et ma siia olen jõudnud, et mul on oma community ja sõbrad, ma olen terve ja saan teha asju, mida hing ihaldab ja töötan ühes maailma suurimas ja innovaatilisemas spordifirmas. 

 

hokori Y-3

 

Mis on olnud siiamaani sinu jaoks suurimad töövõidud? Midagi mille üle tunned eriti uhkust?
Üheks neist on kindlasti praktikal ajal TN’i (totally new ehk siis nii uue pealse kui ka talla) disainimine ning see, et Billie Eilish seda Vogue Austraalia kaaneloos kandis. Uskumatu, aga sama talda kasutame me endiselt uutes kollektsioonides ning inimeste huvi pole kadunud. Samuti terve FW21 kollektsioon, kus minu käsi on mängus nii mitme jalatsimudeli disainis kui ka materjalivalikus. 

Billie Eilishi jalas Y-3 Hokor. Foto Jesse Lizotte, stilist Jillian Davison, Vogue Austraalia, juuli 2019.

Intervjuu: Maarika Karm – Eesti tüdruk, kes töötab jalatsidisainerina päris adidases

 

Kuidas sa oma stiili disainis defineerid?
Väga raske küsimus! Ma arvan, et mu stiil on minimalistlik, mulle meeldib leida ja mängida väikeste smart detailidega ja läbi selle disaini muuta.

Mis sinu jaoks olnud oma käekirja väljakujunemisel kõige olulisemad asjad?
Ma arvan, et kuna ma olen sellel alal ikkagi üsna uus, on mu käekiri alles välja kujunemas.

Mida sa ise pead enda tugevusteks selles valdkonnas? Või mida sulle tundub, et peetakse sinu tugevusteks?
Minu superpower tiimis on kindlasti see, et ma olen maker. Samuti ilmselt ka mittetraditsiooniline taust, nii see, et olen Eestist pärit (Põhjamaa minimalism ja ida mõjutused) ja seeläbi ilmselt ka natuke teistsugused teadmised ja maailmavaade kui ka ebatavaline, aksessuaaridisaineri taust. 

Ei ole mõtet luua maailma juurde asju, mida meil pole vaja.” – Maarika Karm

Mis on selle taseme rõivadisanis hetkel tähtis? Ma ei taha küsida trende, sest neid näeme nii kui nii iga päev, aga millest sa oma töös näiteks lähtud või millest loomeprotsessis praegu kindlasti kinni pead?
Sustainability. Ei ole mõtet luua maailma juurde asju, mida meil pole vaja. Meil pole vaja 20 paari samasugused jalatseid, pigem luua midagi, millel on sügavam väärtus, lugu, mida tahad omada ja kanda mitu aastat ja hooaega. Toode, mis võib olla on taaskasutatav (ühest materjalist ) või vähemalt taaskasutatud materjalidest. See on see, mille poole kogu industry liigub ja kindlasti tuleb aeg, et kui jätkusuutlikkus pole alustala, millele bränd põhineb, on see tarbija jaoks vastuvõetamatu ja kiiresti “mängust väljas.”   

Kas sa oled õnnelik? Tunned, et oled õiges kohas?

Jah, väga! 

Räägi mõni sõge lugu moetööstuse igapäevast? Kindlasti on sul juhtunud või oled näinud juhtumas midagi, mida kunagi lastelastele plaanis rääkida.
Ma ei tea, kas Y-3’d saab täitsa moetööstuseks nimetada, ma arvan, et see on kuskil moe- ja sporditööstuse vahepeal. Aga ka suurfirmades juhtub apsakaid ja vahet pole, kellega on tegemist, me oleme kõik ühtemoodi inimesed. 

Avalda meile nüüd mingi mega rets business saladus ka – mis koostööd või kollektsiooni või projekti me lähiajal oodata võime, kus sinu käsi mängus?
See pole vist enam väga suur saladus, aga minu käsi on mängus ka Wales Bonneri ja adidase collabi uutes kolletsioonides (ja ma olen selle pärast megalt elevil). 

Mis ambitsioonid sul on? Mis edasi saab?
Ma arvan, et elu tänapäeval on hästi fluid ja me ei pea terve elu töötama samas sektoris või sama unistuse nimel. Kunagi ei tea, mis järgmisena juhtub või mis väljakutse uksele koputab. Tuleb olla liikumises ja teha asju, mis tol hetkel paeluvad ja mitte liiga tugevalt mugavustsooni kinni jääda. Ma tean, et ma kindlasti ei ole see inimene, kes samas firmas mitukümmend aastat töötab, sest ma ei usu, et töökoht peaks defineerima, kes sa oled. 

Ma tõesti ei tea, mis saab järgmisena (ja see on väga okei ja exciting), aga ma tahan veel teha ja proovida niii palju asju: tahaks kunagi tegutseda kohviku-creative space-stuudio- misiganes kallal, backpackida mööda maailma ringi, õpetada kuskil kolmanda maailma riigis lastele vajalikke oskusi jne. Mul on veel nii palju avastada ja lõppkokkuvõttes on kogu see teekond kõige põnevam osa. 

Lõpetuseks paar nõuannet noortele, kes tahaks tosse disainida ja välismaale tööle minna ja elada seda unistuste elu.
Ole elule ja kogemustele avatud ning dream big

 

adidas Y-3 hokuriIntervjuu: Maarika Karm – Eesti tüdruk, kes töötab jalatsidisainerina päris adidases

 

Jälgi Maarika tegemisi tema Instagramis ja adidas Y-3 tiimi nende ametlikul Instagrami kontol.

comments powered by Disqus