Üks väike Eesti linn, kaks väga mõnusat päeva ja terve hunnik suurepärast kodumaist ja välismaist hip-hopi – see on Eesti Hip-Hop Festival. EHHF, kus ei esinenud Põhja-Tallinn ja ei esinenud Suur Papa, aga mitteametlikel andmetel oli just sellel aastal toimunud festival kõige suurema publiku hulgaga läbi aegade. Hooligan Hamleti esindajatena käisid kohapeal elus esimest korda EHHFi külastanud newbie Keilit ja EHHFil teismelisest täiskasvanuks kasvanud vana kala Kris ning siit tulevad nende ausad, siirad ja päris emotsioonid.
Newbie Keilit: Need olid küll kaks jõhkralt vinget päeva! Kui oled kolm aastat planeerinud hip-hop festile jõuda ja lõpuks jõuad, siis eks lootused on ikka väga kõrgeks ka aetud ja pettuma nüüd küll kindlasti ei pidanud! Elvasse jõudes ja festivali väravatest sisse astudes haarasin kohe endaga Eesti räpi isa Cool D ja mida me temaga rääkisime saab lugeda juba väga varsti. Aga siis edasi kogu seda tsilli melu ja muusikat nautima!
“Tekib siuke good girl gone bad vibe…”
Esimese päeva highlight oli minu jaoks TOMM¥ €A$H, kelle live’idele ma satun tavapärasest tihedamini, aga kes jätkuvalt iga jumala kord suudab kütta üles fantastilise energia. Tekib siuke good girl gone bad vibe ja tahaks isegi sinna lavale hüpata ja temaga ühe joindi suitsetada.
Vana kala Kris: Ma koos temaga suitsetada ei viitsiks, aga live meeldib mulle tegelikult täitsa kuulata. Seda energiat on seal küll metsikult, aga samas ei ole ta suhteliselt pika aja jooksul mitte kuidagi oma show‘d värskendanud ning mingi hetk see lihtsalt ammendub. Kusjuures ma olen veits üllatunud, et tema kontserti ajal nii palju vingus nägusid lava ees oli ning inimesed kuidagi seda värki nautida ei suuda.
Vana kala Kris: Aga üle ega ümber ei saa ka Genka ja Paul Oja esitusest, sest Eesti räpi läbi ajaloo parima loo (Raadio 2 hääletuse põhjal võitnud Toe Tag “Deja Vu”) autorid suudavad alati anda endast maksimumi ning rahva endaga koos möllama panna. Üks Eesti Hip-Hop Festivali menukamaid kontserte ning vähemalt minu arust saavad Genka ja Paul sama energia pealt veel vähemalt sama kaua edasi kütta. Elvas lava ees möllanud publik tõestas, et mehed lähevad kõigile korda ja armastus ei paista lõppevat.
Newbie Keilit: Absoluutselt nõus! Esimene päev läks linnulennul ja teise päeva hommikul küttis päike nii mõnusalt, et patt oli pikalt magada. Veidike komöödiat räpibattle’il, siis juurde power’it täis kossumängu ja edasi juba Elvas hüppetornilt järvehüpped. Hea värskendus ja tagasi festivalile.
“Ärkamine on aeglane, aga päeva lõpuks on keha energiast tulvil.”
Vana kala Kris: Oh, ma käisin ka Comedy Estonial ja olin nende räpilahingul esimest korda ja ausalt öeldes, siis see oli kohati (panite seda sõna tähele jah?) päris vaimukas. Formaat hakkas toimima muidugi kõige paremini alles siis, kui “räpparite” suust ka päriselt mingeid riime ja punche tulema hakkas, selline labane värk mulle väga ei istunud, aga Õiguse juhtimisel oli asi kokkuvõttes vaimukas. Omalt poolt tahan öelda lihtsalt seda, et ma olen tegelt pettunud, et see hommikune luulenurk ära on kaotatud. See on minu jaoks kuidagi eriti sümboolne ja tähtis olnud. Äkki toote tagasi? See oli naljakas. Päriselt.
Minu arust ongi festivalide puhul alati kõige mõnusam see, kuidas kogu festivali pärastlõuna on nagu eriti pikaks veninud pühapäeva hommik – ärkamine on aeglane, aga päeva lõpuks on keha energiast tulvil ning kogu möll võib edasi minna. EHHF traditsioon on muidugi see, et see ärkamine möödub suuresti toidujärjekorras, sest alla 30-40 minuti tavaliselt hommikusööki kätte ei saa. See toiduprobleem on ka ikka aasta-aastalt täpselt sama – järjekorrad, järjekorrad, järjekorrad. Vähemalt see wok oli hea ja õlu oli külm.
Newbie Keilit: Sa pead lihtsalt paremini ajastama Kris, ma küll mingites järjekordades ei seisnud. Aga no laiemat valikut oleks küll tahtnud. Wok maitses hästi, šašlõki ajaks kuidagi ei jõudnud ja pühapäevaks oli friikatest ja siidrist kõriauguni. Aga no toit on teisejärguline…
Vana kala Kris: Vahepeal jõudsin veel osa saada Jägermeistri telgis toimunud Eesti räpiajaloo esimesest biidioksjonist (kui veel pole jõudnud, siis loe sellest kõigest lähemalt siit) ning endale kolm tausta lunastada ning selle vibe’i pealt, mis heategevusest sain, edasi kütta. Veel pisut enne, kui jõudsin ennast lavaesisesse vibe‘i uputada, avastasin, et traditsiooniline tänavatantsulahing on käima läinud. Kamoon – see on jälle minu arust üks lahedaimaid asju kogu selle festivali juures, aga kohati veits alakorraldatud ning kajastamata. EHHF tantsubattle võiks olla ju eriti kõva sündmus ning tuua senisest mitu korda rohkem tantsijaid kohale. Kogu see päevane programm võiks olla mõnevõrra kvaliteetsem. Jah, minu jaoks on ka tegelikult hiphopfestar selline mõnus lebo tiksumine, aga tiksuda saab ka kvaliteetselt ning potensiaali teha Elvas üks jõhhhhhhhker tantsubattle on ju olemas. Teeme ära?
Keilit, Sa Gorõ Lanal ei käinud? Ma käisin ja ma olen neist päriselt üpris lummatud. Jah, ma teadsin, et nad teevad hea energiaga kraami, aga seal lava ees olles ma olin lihtsalt nii teemas. Need mehed peaksid olema oluliselt hiljem laval, sest EHHF seadus on ju see, et mida hiljem esinetakse, seda rohkem on rahvast lava ees ning Gorõ Lana väärib masse lava ees. Ma olen siiralt õnnelik, et suure tõenäosusega nad kuu aja jooksul ka mu kodulinnas esinevad.
Newbie Keilit: Aga muidugi käisin! Peaks juba puhtalt Gorõ Lana pärast vene keele ikka ära õppima, oleks veel parem kuulata. Aga no suudavad ka selleta hüpnotiseerida!
Vana kala Kris: Aaa ja hiljem leidsin ennast DVPH live’i lava eest. Pisikese hilinemisega kohale jõudnuna tundsin, et see kõik juba käib. Mulle meeldib Põhjamaade Hirmu ja Dragon Volta puhul see, et olenemata nende keskmisest hüpnotiseerivamast räpist ning lüürikast, suudavad nad mind alati kuidagi endaga hoida ning kaasa tiksuma sundida. Minu tänavuse festivali üks lemmikuid kontserte oli kindlasti DVPH.
Newbie Keilit: DVPH oli no ikka väga kõva jaa! Aga üks live, mida ma kõige-kõige rohkem ootasin oli ikka Metsakutsu oma. Rainer suudab oma oleku, naljade ja lõputu ringitõmblemisega rahva ikka totaalselt üles kütta – see mees teab, mida ta teeb! Esimesest loost viimaseni, kõik toimis! No välja arvatud see, et mu kõrval oli mingi jube Beebilõusta fänn, kes ei suutnud ära otsustada, kas ta tahab, et Metsakutsu lavalt kaoks, või näidata sõpradele, et tegelikult teab ta põhimõtteliselt kõikide lugude sõnu ja laulda uhkusega kaasa. Puhtalt selle tüübi pärast ei viitsinudki viimaseid kontserte kuulama jääda…
Vana kala Kris: Ma ei viitsi Rainerit kommenteerida, ma ei suudaks lihtsalt objektiivne olla.
Tahan lihtsalt öelda veel festivali kohta seda, et ma ise ootan vaikselt korraldusmeeskonnalt seda, et mingi edasiliikumine hakkaks toimuma ning EHHF peaks oma stagnatsioonist välja hakkama tulema. Artistid arenevad ja annavad aina paremini ettevalmistatud kontserte, rahvas teab üha rohkem sõnu peast ning räpp liigub massidesse. Nüüd on festivali kord. Järgmine aasta on kümnes sünnipäev ning see peaks päris motiveeriv põhjus olema läbi ajaloo parima hiphop festivali tegemiseks.
Newbie Keilit: Seda ma newbie‘na kommenteerida ei oska, aga no esimese hip-hop festivaliga tekkis mul emotsioone ühe korraga nii palju, et tegelikult on festivali kokku võtta keeruline, aga üks on kindel – järgmisel aastal tuleb uuesti minna!
Autorid: Keilit Aedma, Kris Süld
Pildid: @j2kop