Ausalt öeldes, ma enam täpselt ei mäletagi, millal ma esimest korda mõnda Sammalhabeme lugu kuulsin. Emotsioon aga meenub lihtsalt – selleks oli ükskõiksus. Kogu kompott jäi kuidagi nõrgaks ja mittemidagiütlevaks ning ausalt öelda, olles n-ö foorumiräpparite hiilgeajal ja selle keskel üles kasvanud, olin ma tolleks hetkeks niivõrd palju erinevat (ent siiski täpselt samasugust) kraami juba tundide viisi läbi erinevate muusikakandjate kedranud, et ma lihtsalt enam ei jaksanud ega viitsinud sellele keskenduda. Alles siis, kui Kaspar Viilup ERRi kodulehel artisti esikplaadist (“Sammalbum”) arvustuse kirjutas, sellele 9 punkti 10st andis ning noort muusikut ennast Eesti teiseks räppariks nimetas (esimeseks olevat Genka, millega ma enam-vähem nõustuda võin), hakkas kõnealuse tüübi looming mind rohkem huvitama.
Huvi ainult kasvas, kui meest hakkasid kiitma nii (vähemalt minu arvates) eelmise aasta parima kodumaise albumi välja andnud Reket ning raadiohääl Maris Kõrvits. Lisaks kandus mu kõrvu info, et kulisside taga on Sammalhabet kiitnud nii mitmedki teised nimekad muusikud ja plaadikeerutajad. No kurat, kas päris tõsiselt olin kunagi meest valesti hinnanud või oli tegu tema mingi vanema kraamiga, mida ma tol hetkel kuulanud olin? Tüübi iseseisvalt välja antud “Sammalalbum” oli tolleks hetkeks poodidest otsas, aga õnneks lasti see sõbrapäeval tasuta internetiavarustesse.
Tirisin alla. Kuulasin. Otsast lõpuni. Mitu korda. Rääkisin sõpradega. Olin segaduses. Kuulasin uuesti. Seejärel kaalusin kiirabisse helistamist, sest ilmselgelt kannatab Kaspar Viilup mingi rämeda peapõrutuse käes. Teine Eesti räppar? Afroameeriklane, palun!
Ütlen ausalt ära, et ei suuda aru saada sellest ülevoolavast kiitusest, mis mitmest erinevast allikast voolama hakkas. Ärge saage valesti aru, Sammalhabe ei ole iseenesest halb räppar ning tema plaat ei ole samuti kohutav, ent samal ajal pole tegu ka millegi märkimisväärsega. „Sammalbum“ on totaalselt keskpärane ning just see on nii muusika kui ka igasuguse muu meediumi puhul kõige suurem kuritegu – puudub see miski, mis kutsuks tagasi või paneks aastaid hiljem meenutama kuivõrd eepiliselt hea/halb üks või teine asi oli. Keskpäraseid asju aga kuulad, vaatad, loed või mängid ning siis liigud edasi pilkugi tagasi heitmata. See konkreetne arvustus on ka pisut sellise kurjade vaimude väljaajamise stiilis. Et saaks hingelt ära, noh.
“Kui vaid oleks tegu instrumentaalalbumiga…”
Plaadi esimene lugu „Sissejuhatus“ on kõige tuttavlikum algus üldse. Sa oled seda kuulnud korduvalt. Selline klassikaline Eesti räpiplaadi intro, koos vanade teleülekannete sämplimise ja/või imiteerimisega. Sammalhabe ise räägib oma plaanidest, eelkõige jääb kõrva just see rida „aga teeks albumit, keevitaks retsi biiti“. Ja kurat, biit on rets noh! Seda saab öelda vist terve albumi peale üldiselt, et suurem osa taustadest, mille peale mees sülitanud on (igaühe tõlgendamise küsimus, et mil moel täpselt), on kaasakiskuvad ja hästi tehtud. Kui vaid oleks tegu instrumentaalalbumiga… see oleks nii kuradi lahe kompott! Aga probleem on selles, et nende peale on räpitud. Suht igavalt, suht ükskõikselt. Ma ei tea, kas see oli kavatsus (ma loodan, et mitte), äkki on asi lihtsalt Sammalhabeme hääletämbris või kurat teab milles, aga peaaegu iga rida kõlab täpselt samasugune. Monotoonne. See ütleb nii mõndagi, kui kõige cool’im räpiosa tuleb külalisartistilt Hädapädalt.
Eelnevalt mainitud kiitvatest allikatest käis läbi ka see tekstide ja riimide teema. Olevat head ja kavalad ja intelligentsed. Ma üritasin leida midagi uut ja huvitavat, aga vot ei leidnud. Täiesti tavaline, turvaline riimiskeem, millel sellist löövat sõnumit otseselt ei ole. Jah, on olemas lood, millele võib omistada mingeid sügavamaid alatoone, ent need ei kõla siiralt. Sellist pseudodiipi kraami on tehtud kodumaises räpis niivõrd palju, et praeguseks hetkeks on tekkinud sellest üleküllastus. Intelligentset räppi soovides võiks pigem kuulata WSTi verivärsket esikplaati või siis hoopiski Poki toodangut, kes pakub ka tunduvalt ägedamaid riime. Rääkides siirusest, siis kõige ausamalt kõlab lugu „Ood laiskusele“. Mitte, et mees oleks meelega kogu albumi pohuistlikult kokku pannud, eksole. Asi on just kõlas kinni – hääl on laisk, flow on laisk, riimid on laisad, isegi biit on üllatavalt laisk. Muideks, see lugu oleks nagu segu Chalice’i „Tere hommikust“ ja eBad’i „Ei viitsi“ lugudest. Just sayin’.
Edward von Lõnguse “Kannahabe ja nõiakütt”.
Lugesin enne arvustuse kirjutama hakkamist ka Sammalhabeme intervjuud Müürilehega. Küsimusele, mida ta annab Eesti räpile, mida keegi seni pakkunud pole, vastas mees: „Värskust, restarti. Võtsin kõik hea, mis mind muusikas köidab, omale kätte, mätsisin kokku nagu plastiliini, voolisin seda ning lisasin enda poolt juurde veidi crisp’i ja spunk’i.“ Ambitsioonikus on tore asi ning see ongi see, millest peab kinni hoidma, et edasi rühkida ja oma plaanid ellu viia, aga „Sammalbum“ Eesti räppi küll mingit värskust ei lisanud, restart jäi ära ning crisp’i ja spunk’i lisamine õnnestus vaid osaliselt, kuna vähemalt mõnel biidil õnnestus jalg tatsuma panna. Väljajuhatuse rollis olev „Motivatsioon“ on antud plaadil vist mu lemmiklugu. See on instrumentaalpala, muide.
“Sammalhabe, ma ei taha olla su võltssõber!”
Keegi kuskil ütles, et sellelt mehelt võib tulevikus kõvasid asju oodata. Ei vaidle vastu, aga ma ei leia, et sellepärast peaks kiitma juba praegu kraami, mis ei ole veel selle loodetud ja oodatud tipptasemeni jõudnud. Kõige kehvem ongi situatsioon, kus inimesed kiidavad su loometööd, millel on veel piisavalt arenemisruumi. Õiged sõbrad ütlevad asjad ausalt välja ja no kurat, Sammalhabe, ma ei taha olla su võltssõber! Aga vaatame asjale positiivsest küljest – vähemalt ei olnud seda kohustuslikku joon-ennast-reede-õhtul-täis-ja-lähen-peole lugu.
P.S. Tervita enda venda!
Artikli autor:
Sten Kohlmann Twitter
Instagram @theriddimone