Käimas on Tallinn Music Week. Iseenesest mõistetavalt keskendume meie siin hip-hopile. Eile rääkisime “TMW Hip-Hop Night”-i ühe korraldajaga. Täna räägime “Hip-Hop Night”-i ühe esinejaga. Kohe-kohe möödub pool aastat 2016. aasta parima räppalbumi “Kuhu Koer On Maetud” ilmumisest ja võtsime sel puhul Metsakutsu pihtide vahele: kuhu mees vahepeal kadus ning, mida tulevik toob? Loe läbi ja jaga sõpradega, sest ilu ja valu on siin aknas praegu kõvasti.
What’s up – kohe varsti on pool aastat “KKOM”-ist möödas. Kuidas sellele plaadi ilmumise hetkele tagasi vaatad?
Nii palju mõtteid, et keeruline on midagi kokkuvõtvat öelda. Enne albumi ilmumist ja tegelikult ka pärast, on mitmeid kordi mõte peast läbi käinud, et ei taha enam, et teeks muusikaga lõpparve. Vähemalt muusika väljaandmisega. Organiseerisin isegi sellel samal põhjusel endale koju natuke parema mikrofoni ja helikaardi, et saaksin lihtsalt seda protsessi nautida, ilma kedagi segamata lihtsalt omaette teha, ilma igasuguse reliisimise pingeta. Mulle meeldib tekste kirjutada, ma armastan mõtete ritta seadmist, seda puzzlet, mulle meeldib tekste sisse räppida, mulle meeldib biite kruttida (kõrvalistmel muidugi), mulle meeldib kõiki neid erinevaid muusikategemise aspekte visuaali tõlkida, aga ma ei oska absoluutselt toime tulla nende reaktsioonide, kommentaaride ja nende arvustamistega, mis kõige sellega kaasneb. Ma olen oma n-ö karjääri tipus, mul on parimate müüginumbritega album, minu elu number 1 hitt, enneolematud koostööd suurimate nimedega meie muusikatööstuses, mega albumidiil maailma suurima plaadifirmaga, ma olen räpi kontekstis parim versioon iseendast, mis ma eales olnud olnud, aga samas tunnen, et olen ka kõige õnnetum versioon iseendast.
See periood õpetas midagi? Võtad selle albumi loomisprotsessist kaasa midagi ka uutele kauabängivatele?
See periood õpetas ohoo kui palju. Räpi kontekstis kõige õpetavam periood, milles on olnud au eksisteerida. Mingil põhjusel tunnen, et oma kolmandast albumist edasi jooksen üksinda, omaette, ilma konkurentideta, ilma publikuta, ilma ootusteta. See pisikene enesetõestamise pinge, mis mu loomingut väga pikalt juhtis, kadus kuhugi ära. Ei ole enam. See ilmselt muudab väga tugevalt minu järgnevat muusikat.
See oli tõenäoliselt üks kõige vastuolulisema vastuvõtuga plaate su karjääris. Kuidas sellised hetked ühte muusikut-räpparit mõjutavad?
Oli raske. Täitsa tõsiselt. Mind on võimalik isegi anonüümse kommentaariga öösel üleval hoida. Kui Vaiko Eplik, Siim Nestor ja Beebilõust internetis su loomingu kallal lihtsalt piiramatult mölisevad, suured inimesed, kellele oled terve elu alt üles vaadanud, kelle tööd imetlenud, kelle annet austanud, no ei ole lihtne. Minusuguse sajal rindel ebakindla kunstniku lööb sellega ikka pikali maha vedelema. Kui sind samal õhtul üleni pisarates auhinna puhul õnnitletakse ja samas soovitakse käepigistuse saatel õnne aasta kõige sitema albumi puhul, siis su peas juhtub midagi. Midagi sellist, mida ei ole võimalik tagasi keerata. Järsku tunned, kuidas on nii idiootne olla meeleheitlikult osa millestki sellisest, mis sind tegelikult ei taha. Annad endast kõik, mis sul on, süda rinnus avatud ja siis sinna kusetakse sisse nagu plekkkaussi. Selgelt oled ise midagi valesti teinud, et sellise kohtlemise oled ära teeninud. Muidugi on sellistel asjadel kaks poolt, aga see on minu pool sellest ja keegi ei saa mulle öelda, et ma tunnen valesti. Õnneks oli albumi ilmumisega seoses positiivset sadades kordades rohkem ja vahel isegi kõige pisemad asjad hoiavad ikka elutahet sees. Mõnikord piisab ainult rõõmust pakatavast Instagrami kommentaarist, heatujulisest õlalepatsutusest peale LIVE ja tahadki koju uut albumit kirjutama minna.
Eesti muusikamaastiku üks tähtsamaid sündmusi, Tallinn Music Week, on käimas. Milline tähtsus ühe Eesti räppari jaoks on TMW? Kas seal esinemine on kuidagi eriti motiveeriv?
Kui õigesti mäletan, siis olen seal vist igal aastal esinenud. Ma ei tea peast, kaua seda korraldatud on, aga mina olen esimesest Tallinn Music Weekist alates oma sooviavalduse saatnud ja hip-hop showcasel igal võimalusel ka üles astunud. Raha selle esinemise eest ei saa, välismaale läbimurdma ka ei saa, mulle meeldib lihtsalt räppida seal. Suuremat agendat ei olegi. Lihtsalt äge värk. Suur korraldus, suur üritus, ägedad inimesed.
Kas eestikeelse räpiga üldse on mõtet sihtida välismaale või on kodumaine publik piisav?
Ikka on. Kõike on mõtet teha. Ainus asi, mis tänapäeval saab sind takistada, oled sina ise. Kui sul on ikka räige soov olla üle Euroopa artist, siis see ongi ainus, mida sul on vaja – soov. Kui sa tahad olla üle Euroopa artist ja sa ei ole seda, siis järelikult sa tegelikult ei soovi seda, vaid sa ainult arvad, et soovid. Kui su elu ainus eemärk on olla see artist, siis usu mind, sa saad ka selleks. Lihtsalt see peab olema midagi, mille nimel sa oled kõigest võimeline loobuma. Kõik eestlased, kes on läinud ja tagasi tulnud, ei ole tagasi tulnud sellepärast, et nad ei saanud hakkama, vaid neil lihtsalt soov muutus või kadus. Kui ma paneks praegu oma elu eesmärgiks matt-musta Lamborghini, siis ma garanteerin, et ma saaksin selle. Samamoodi saab see laste mänguväljakul liivakasti äärel jalga kõlgutav alkohoolik endale selle saia ja piima, kui ta ainult tahab. Nagu misasja, tugevaimad meie seast saavad endale liikumisvõimeid tagasi, hakkavad nägema, töötavad ennast heroiini lusika kõrvalt pilvelõhkujatesse. Tänapäeva maailmas on kõik võimalik!
Muusikute ekspordi juurest koju tagasi, 2017. aasta esimene pool on olnud skenes väga viljakas. 12EEK Monkey, Gringo, 5Loops, Suur Papa, Põhja-Tallinn, Kozinak ja nii edasi. Mis emotsiooniga kaasteeliste tegevust vaatad?
Mul on tõesti hea meel, et aasta on alanud nii kuradi viljakalt. Kui Eesti räpis ilmub midagi, millel on piisavalt kvaliteeti ja potensiaali, siis on mul alati hea meel, sest siis saab Hooligan Hamletisse artikli teha. Mina hoian Eesti räpile kõvasti pöialt.
Kui saaksid ühe Eesti räppari esile tõsta siis kelle?
Olen oma vigadest õppinud ja Metsakutsuna proovin teistest räpparitest enam mitte rääkida, sest minu segaseks jäävad reavahed on toonud palju halba vaibi, mida ei ole kellelgi vaja.
Mõni kuu tagasi tuli ka UK grime’i bossil Stormzyl album välja. kuidas meeldis? Kui palju üldse UK ja grime sind mõjutanud on?
Ootamatult suur osa albumist oli pehme. Seda osa ma eriti ei dig’i. Selles osas oli Wiley natuke meelepärasem. Grime on elu ja ma proovin nii palju kui võimalik UK mainstream skenes toimuvaga kursis olla. UK skene mõjutustest rääkides, siis Wiley, Stormzy, Skepta, Kano, MIST jne on väga palju mõjutanud mind n-ö oma asja ajama. Nende enesekindlus ja enda asja eest seismine on ebamaiselt inspireeriv. Nagu Skepta jõudis oodata uue põlvkonna ära, enne kui päriselt läbi lõi. Terve aja ajas oma asja, naerdi, näidati näpuga, mees ei loobunud. Tundis paar aastat tagasi ära, et uued noored on tema saundiks valmis ja plahvatas. Minu muusikukarjääri suurem eesmärk on leida endas selline visiooni selgus ja kindlus. Tunnen, et olen selle teekonna algusesse jõudnud.
Põikame hetkeks muusikast veidi kõrvale. Kohe-kohe läheb lahti kõikide sniikerheadide lemmikaeg. Millist ketsinõu annad? Valgeid sokke ma enam igatahes ei kanna.
Kamoon, käi ajaga kaasas, bro! Ise ostsin just 10 paari uusi valgeid sokke. Valge sokk ja must toss läks go! See artikkel, millele sa vihjad, oli huumor ja seda pidigi täpselt nii võtma – huumoriga. Käige täpselt selliste jalatsitega nagu õigeks peate. Kui tõesti on vaja mingit suunist, siis ärge lõhkuge oma jalgu nende odavate tennistega, kust suur varvas kahe kuuga välja tuleb. Jätke viis paari seda sitta ostmata ja ostke üks paar korralikke flyknit materjalist sokilaadseid jalatseid ja saate aru, mis keiss nende ketsidega on.
Ja kõikide intervjuude lõpuboss: mis nüüd edasi saab? Läbi aegade kõige edukam plaat on tehtud, millised uued sihid on?
Teen uut mussi. Esimesed träkid juba valmivad. Uued ägedad koostööd. Eks varsti kuuleb, kui hästi läheb. Võibolla ei kuule ka, kes teab. New me!
Fotod: Hooligan Hamlet
Aitäh Stuudio Tehas