Araabia Ühendemiraatide reis (vaata ka OSA 1) kattus minu sünnipäevaga ja seda üldse mitte juhuslikult. Väike kink iseendale tähendas natuke sõitmist kuulsal Yas Marina Vormel 1 rajal. Nüüdsest võin öelda, et olen kihutanud mööda samu kurve ja sirgeid nagu Lewis Hamilton, Sebastian Vettel ja Michael Schumacher.
Tavalise autorendi kogemuste kohta saab alati muljetada erinevate seikadega, kuidas ei saanud seda autot, mida soovisid või näiteks tulid lubatust kallimad arved. Yas Marina ringrajaauto rendiga oli samuti omad konksud, kuid seda sootuks teistsugused. Konksud, mis ilmevad siis, kui oled pikemat kasvu, nagu mina.
Yas Marina sõidukogemuste valikust eelistasin Aston Martini eelmise generatsiooni Vantage V8 GT4-klassi võidusõiduautot. Enne reisi sain infot, et juhi pikkuse limiit on Astoni puhul 1,85 meetrit. Mina olen 1,95 m. Jonni jätmata sai Yas Marina klienditeenindusega kokkulepitud, et proovin kohapeal, kas ma autosse mahun ja siis otsustame, mis ja kuidas edasi. Õnneks oli ka varuvariant Mercedes-AMG GT S näol, mis pole küll ekstreemne võidusõiduauto, kuid ega see nina krimpsutama kah ei pannud.
Kiiver pähe ja autosse
Nagu pealkirjast juba aru saada, ei ole siin mingit üllatusmomenti tulemas. Võin kinnitada, et ma pole autosse istumise ja sinna üsna mugavalt mahtumise pärast eales nii õnnelik olnud, kui 10. jaanuari hommikul Yas Marina pittide ees. Kiiver peas pressisin ennast Aston Martini ukse ja turvapuuri vahelt sisse ning sirutasin jalad pedaalideni. “Ma mahungi!” karjusin oma peas.
GT4-klassi Aston Martin Vantage võidusõiduauto on 4,7-liitrise vabalthingava V8 mootoriga, mis toodab 430 hj. Interjöör oli täiesti tühjaks rebitud, alles olid vaid vajalikud nupud, paar ventilatsiooni ava ja muidugi ka korralik turvapuur. Rehvid olid ehedad ringrajasõiduks mõeldud siledad slickid ja käigukast oli samuti võidusõiduautole sobilik pool-automaat. Käike pidi ise rooli taga olevate lapatsitega vahetama, kuid pedaale oli siiski vaid kaks gaasi ja piduri näol.
Rada polnud täispikk grand prix konfiguratsioon, mida sõidavad Vormel 1 tähed, vaid lühem 3,1 km pikkune rada. Siiski olid kõik peale ühe kurvi olemas ka pikemal 5,5-kilomeetrisel GP rajal.
Minusuguste amatööride jaoks oli raja iga kurvi juurde paigutatud koonused tähistamaks pidurdamise algust, kurvi sisse keeramise algust ja sisekurvi, mida sihtima peab, et vastav kurv õige trajektooriga läbida. Selline lahendus lubas keskenduda puhtalt autole ja õigete punktide tabamisele, millega kaasnes ka suurem enesekindlus.
Pärast natukest ootamist, mil kõrvuni naeratus oli permanentselt näole manatud, surusingi oma instruktori Alexi kätt. Terve sõit istus sõiduinstruktor kõrvalistmel ja enne liikuma saamist seletati kõik vajalik kiiresti läbi. Õpetaja käis kõik tähtsaimad käemärgid üle, mis olid pidurdamiseks, käiguvahetusteks ja muudeks juhenditeks. Surusin jala tugevalt pidurile ja instruktor käivitas Astoni V8 täites terve interjööri vapustavalt karmi ja valju lörinaga.
Elu kiireimad 20 minutit
Kokku viibisin rajal 20 minutit ja iga ring kestis mul pisut üle pooleteise minuti (1:32 oli kiireim). Selle sisse mahtus ka esimene aeglasem soojendusring ja sessiooni keskel umbes pool ringi, mis võeti rahulikumalt, et instruktor saaks võimalikud vead või rasked kurvid korra veel üle seletada.
Iga ringiga läks tempo kiiremaks ja aja jooksul hakkas ka instruktor mind julgemalt juhendama. Vajuta varem gaasi, pidurda natuke hiljem – kõik selleks, et päriselt näha, mis minu ja Aston Martini koostöös võimalik oleks.
Oli selge, et Alex ei olnud minu kõrval selleks, et ma rahulikult auto piti sirgele tagasi viiksin. Pigem hindas ta minu enesekindlust ja oskusi ning üritas mind viia nii kaugele, kuniks minu mõtlemiskiirus ja sõiduoskus jõudsid piiri peale, samas vältides liialt rapsimist ja rumalaid vigu.
Autol oli pidavust tagasihoidlikult öeldes küllaga. Siledad ringraja rehvid lubasid kiiretesse kurvidesse lennata suure kindlusega. Oleks kartnud, et pidavus võib piire ületades kiirelt kaduda, kuid slick rehvidega toimis see üllatavalt progressiivselt. Kindlasti aitas pidamisele kaasa ka fakt, et tegemist oli siiski päris võidusõiduautoga. Vantage GT4 kaalub 1 350 kg, võrdluseks võib välja tuua, et tänaval liiklev Vantage V8 S sportkupee kaalub 1 610 kg.
Aston Martini puhul üllatas mind ennekõike see, kui palju auto minuga suhtles. Natukene raskemalt liikuv piduripedaal oli mõnusalt lineaarne, tänu millele oli väga lihtne pidurite tugevust moduleerida. Rool kommunikeeris kõike vajaliku mu kätesse, minnes kergeks, kui tekkis alajuhitavus liialt järsu keeramisega.
Läbi tagumiku oli alati tunda, mida auto tagarattad teevad. Kui vajutasin gaasi liiga vara põhja, andis Aston Martin mulle sellest teada ning sain rooli ja gaasi mängimisega asjad kergesti kontrolli all hoitud.
Üks uhkemaid hetki toimus kiires, lauges vasakule-paremale kurvide seerias, mis järgneb Vormel 1 raja esimesele kurvile. Pärast vasakule keeramist lasin gaasi lahti enne paremat kurvi, kuid seda kahjuks liiga hilja. Raskuskese kaldus seega ettepoole, muutes tagaotsa kergemaks ja paremale keerates oligi tunda, kuidas tagarattad tahavad natukene libisema hakata. Kiire korrigeerimine rooli ja gaasiga ning auto muutus jälle rahulikumaks. Kirss tordil oli muidugi see, et juhendaja viskas selle peale pöidla püsti. Mälestus terveks eluks.
Mis see tippkiirus oligi?
Kui lõpuks piti sirgele jõudsin ja rajal olnud kõik kolm Aston Martin Vantage’it seisma jäid, püsis adrenaliin ikka veel laes. Kui päris aus olla, siis see oli nii ka järgmised pool tundi. Järjekordne elamuse kõrghetk saabus, kui sõiduinstruktor ütles, et ma olen kiire õpija ja tal on mulje, et ma olen midagi sarnast varem mitu korda teinud. Kui hobikardi sõidud välja arvata, on minu ringraja kogemus piinlikult lühike, piirdudes vaid ühe viie-ringilise sõiduga Auto24 ringil. Seega lükkasin heaga oma tagasihoidlikud oskused videomängude ja võidusõidusimulaatori kaela.
Pärastpoole sai veel natuke muljetatud ühe teise sõitjaga, kes minuga samal ajal Astoniga sõitis. USA-st pärit vanema härraga jutustades küsiti ühtäkki meie kõrvalt, et mis me siis tippkiiruseks saime. Vastasime kui ühest suust: “Ei tea!”. Põhjus on lihtne, selleks lihtsalt polnud aega, sest pilk oli 100% pühendatud rajale ja silma nurgast jõudsin piiluda vaid pöördeid, et õigel ajal käike vahetada.
Lõpetuseks ostsin mälestuseks ka Yas Marina logoga USB pulga, kus oli 26 minuti jagu videomaterjali minu sõidust. Jah, ma olen seda vaadanud praeguseks pea igapäev ning jah, ma siiani ei suuda päris uskuda, et mina seal roolis olin. Tavaliselt vaatan ma selliseid videoid YouTube’i vahendusel ja mõtlen: äkki saan ka mina kunagi sellise elamuse osaliseks.
Kuid enam mitte. Nüüd võin külastada YouTube’i ja välja võtta valiku enda poolt üleslaetud videoid ning vaadata umbes kuue ja poole minutist videoklippi, kus ma ise sõidan Aston Martini võidusõidautoga Yas Marina ringrajal.