Staar-produtsent boipepperoni andis välja juba enne ilmumist dekaadi parimaks albumiks kuulutatud debüütplaadi “qqndqlt” (alla keskmise informeeritud inimeste keeles “kukkunud kuult”). Ei ole hetkel Eestis kutti, kes oleks rohkem tormi siin teeklaasis teinud kui tema. Lugematu hulk edukaid singleid erinevate artistidega ja rahva jalust niitnud album “calzone” koostöös Eesti Vabariigi kõige muljetavaldavamate CV-dega räpparitega on vaid üksikud näited produtsendi portfoolios. Räägime albumist, albumi tegemisest ja natuke veel albumist. Head nautimist. Või nagu sinu kõige ebameeldivam töökaaslane e-maili lõppu kirjutaks – päikest!
No jou, kutt. Kuidas tunne on? “qqndqlt” väljas. Päris album, päriselt väljas.
Tsau-bljau. See algse vaimustuse tunne on natuke hakanud juba ära minema ja juba vaikselt mõtlen järgmiste asjade peale. Tegelikult esitasin ma juba augustis lood ära ehk selleks momendiks, kui album päriselt välja tuli, olin kõik palad juba üle kuulanud. Siiski on enda täiesti produtseeritud album kõva asi ning ainukordne võimalus ennast väljendada. See verstapost on nüüd karjääriteel saavutatud ning nüüd hakkan edasi mõtlema, kuidas olla veel parem muusik ja anda veel huvitavamat mussi välja.
Albumi tegemine minu arvates alati teekond. Leiad midagi, kaotad midagi. Oled nõus? Kui jaa, siis kust see konkreetne teekond sinu jaoks algas? Kui ei, siis millega protsessi võrdleksid?
Eks see oli üks pikk retk ja käis ikka üle kivide ja kändude. Vahepeal oli motti ja inspi nii palju, et ei suutnud seda kõike lugudesse panna. Teinekord oli jällegi kriis ja ei olnud üldse mõtteid, millest kirjutada. Ma arvan, et teadlikumalt hakkasin plaati tegema kaitseväe ajal. Siis läksin ma Kurbade alla ja leidsin enda käekirja, millega tundsin ennast kindlalt. Algselt oli plaanis teha räpi-EP, aga see tunne vaibus ja hakkasin rohkem süvitsi katsetama elektronmuusika radadel. Aina rohkem ideid hakkas tulema, et kuidas seda kompotti realiseerida ja tulemuslikult välja anda.
Jätkates teekonna paralleeli – mis teekonnal kõige raskem on olnud?
Kui sa ausat vastust tahad, siis deadline’id. Selle muusikaga võib hulluks minna. Minu puhul, ja ma arvan ka kõigil muusikutel, on kalduvus hakata üleprodutseerima ja -mõtlema. Eriti albumi tegemisega on aeg väga tähtis aspekt ja kõikidest tähtaegadest peab kinni pidama. Kuid see võib pärssida loomingulisust ja tekitab pinget. Nii mõninga looga tundsin, et kui natuke rohkem aega oleks olnud, oleks tulnud lugu veel parem, aga on nagu on.
“Saime stutsis kokku ja lasime asja linti. Lõpp hea, kõik hea.” – boipepperoni
Teine asi, mis valmistus raskusi, oli suvi. Alles juunis sain kaitseväest välja ning siis juba oli täielik paanika, kuna kell kukkus juba kahe kuu pärast. Kõik kaasartistid olid kinni suve esimeses pooles ja aegu klappima saada oli täielik horror. Kuidagimoodi siiski käisin piisavalt peale, saime stutsis kokku ja lasime asja linti. Lõpp hea, kõik hea.
Su muusika on silma jäänud hästi mitmekesisena, täielik värvide mäng. Album tundub ka selline mitmekihiline ja -tahuline. Tunned ise ka nii või on sinu arvates su loomingul mingi hästi selge stiil ja suund ja käekiri?
Ma arvan, et nii nagu ma inimesena arenen, areneb ka mu stiil. Hetkel tunnen ma elus esimest korda, et teen maitsekat muusikat, kuigi kindlasti on veel arenemisruumi. Minu hinnangul paistab mu stiili juures silma just see spetsiifiline emotsioon, mida ma iga looga tahan edasi anda. Lisaks need nüansid, mida ma enda kujutletava muusika värvipaleti peal valmis segan ja molbertile kannan.
Mida “qqndqlt” saavutama peab või äkki juba on, et loeksid asja õnnestunuks?
Ma ei tea, mida kindlalt ma saavutada tahtsin. Mingit kindlat mõtet mu albumil ei ole, pigem lihtsalt artistiline areng plaadi vältel ja tahtsin midagi uut musamaastikule anda. Tundsin, et just midagi oli eesti muusikas puudu ja tegin. Juba see on korda läinud, et inimesed kuulavad ja tunnevad huvi albumi vastu. See läheb väga korda.
Kuidas artiste valisid, kes albumil figureerivad? Ja miks just nemad?
Valisin nii, kuidas juhtus. Suurem osa artistidest sain ma ilma suurtemate pingutusteta, kuna varasemalt tundsime üksteist. Teisi jällegi oli raskem saada, aga lõpuks saime toimima. Kui mõni taust sai valmis, siis hakkasin tegin kiire ajurünnaku, et kes sinna sobida võiks. Olenevalt siis vibeist, tempost, emotsioonist jne. Vaist pidas paika ja kõik kelle valisin kattusid täpselt minu visiooniga. Ma olen kõikide valitud artistidega väga rahul.
Mis sa üldse arvad tänapäeva muusika kontekstis albumist kui formaadist? Miks see sinu jaoks oluline on?
Minu kui algaja artisti jaoks on kindlasti selline lugude kogumik hästi tähtis. Singleid on lihtne release’ida ja nende fookus on loopõhine, kuid arvan, et plaat oli vajalik mulle enda võimete näitamiseks. See pole küll odav lõbu ja alati ei vasta ootused tegelikkusele, kuid see on hea väljakutse ja arenemisvõimalus. Ma olen kindel, et mu toonane helipilt poleks kaugeltki sama, kui ma seda plaati teinud.
Kuidas sa oma kuulajaid tajud? Või mismoodi sa neid kirjeldaksid? Kellele see album sinu arvates peamiselt mõeldud on?
Ma kusjuures mingi aeg vaatasin huvipärast enda kuulajate vanust ja tuli imestusena, et mu mussi ei kuula minuvanused, vaid selline 23-30a vanuseklass. Ma arvan, et mu muusika kuulaja peab olema terase kõrvaga ja intelligentne, et mõttest täielikult aru saada. Minu eesmärk oli teha lood, mis üllatavad ja ei ole ettearvatavad. Seepärast proovisingi produ poole hästi õitsema ajada ja aitasin ka sõnadega, et ka artist edastab õige tundega õige sõnumi. Ma loodan, et kuulaja iga korraga enam leiab mu muusikast uusi asju.
Mis seekord tegemata jäi? Mis kripeldab? Või sai teos fenomenaalne?
Isegi kukkus välja üle ootuste hästi. Jaanuarist juulini toimus mu tehnilises ja loomingulises arengus suur hüpe. Sain kõik ideed, mis mõttes olid, hästi ja selgelt kirja ning oskused ei jäänud puudulikuks. Mida ma kindlasti järgnevate projektide vältel arendada tahan, on pillide kasutamine enda loomingus. Seda just seepärast, et instrumendid annavad lugudele elu ja särtsu, mida tavaline süntesaator võimaldada ei saa. Isiklikult pean natuke lihtsalt rohkem harjutama ja mõtlema, kuidas neid mu käekirjaga sobitama panna.
Lõpetuseks palun boipepperoni üks nõuanne ilusaks ja õnnelikuks eluks aastal 2024.
Julgegem unistada, kuid sellest ainuüksi ei piisa. Tööd peab rügama. Ja ärge tehke suvel albumit, vaid pigem puhake.
—
Pane tähele, et nüüd on väljas ka albumi “qqndqlt” digitaalne deluxe versioon, kus esialgse digivariandiga võrreldes peal kaks hästi peidetud trumpkaarti:
boipepperoni & nublu – t6en2osus (paraq)
boipepperoni & pitsa – see kordub taas
—
Fotod albumi “qqndqlt” esitlust peolt, courtesy of kurvad uudised records.
boipepperoni Instagramis
kurvad uudised records Instagramis