Meie käsutuses on seekord hübriidkaameranduse laeva lipp (mulle ei meeldi väljend “lipulaev”, see on sama nõme nagu “rusikas silmaauku”) Sony A7 RII. Me ei räägi tema tehnilisest võimekusest, mida saab niikuinii igaltpoolt lugeda. Me räägime sellest, mis tunne on seda kaamerat kasutada.
Oleme teinud pilte hübriidkaameraga Fuji X-T10, mitu korda isegi ja Fuji X70 ja hübriidkaamerate James Bondi Olympus Pen-F‘ga. Kõik väga ilusad hetked minu elus, eksole. Mõni aeg tagasi sattus minu perekonda selle lõõmava hübriidkaamera business‘i Michael Jordan ehk Sony A7 RII. Minule omaselt ma ei hakka rääkima selle kaamera tehnilisest võimekusest, näitajatest ja muust külmast ja statistilisest, millega on võimalik iga veebipoe koduleheküljel niikuinii tutvuda. Ma räägin sellest, mis tunne mul on seda kaamerat kasutada. Emotsioon, fiil, vibe. Ma arvan, et millegi nii ebaanalüütilise juures nagu seda on fotograafia, on see palju olulisem info.
See kaamera on karm tõde
Ma pean tunnistama, et ei ole selle kaamera suhtes kõige erapooletumalt meelestatud. Selles galaktikas. See on masin, millega teevad tööd põhimõtteliselt kõik need fotograafid, kellele alt üles vaatan. Sellest tingituna on mul ette juba mingisugune meelestatus selle riistapuu suhtes. Ta on mulle möödapääsmatult sümpaatne.
Aga see eelmeelestatus ei ole ühepoolne. On head ja halba. Aparaati üles tõstes tunnen ennast ebakindlamalt kui mõne teise masinaga. See siin ei ole enam mingi nalja blogi fotograafi tööriist, millega naba pildistada, see on real shit. See on see kaamera, millega päris maailmas päris inimesed teevad päris asju. Kui nüüd ka tuleb sitt pilt, siis ei ole seda enam mitte ühegi tehnilise näitaja kaela ajada. See kaamera räägib mulle karmi tõe, mille ma pean olema valmis alla neelama.
A7RII teeb halvast fotograafist parema fotograafi
Mulle öeldi hiljuti, et ma olen mõttetu mees fotograafia mõistes (ma ei tea, võibolla mõeldi üldiselt ka), ma ei oska pilte teha, ma ei ole fotograaf ja see, et mul on kallis kaamera, ei tee mind paremaks. Olen kõikide väidetega nõus välja arvatud see viimane – kallis kaamera teeb mind väga palju paremaks. Ta ei tee mind kõikidest nõrgemate kaameratega fotograafidest paremaks, aga ta teeb mind väga suurest osast nõrgemate kaameratega fotograafidest paremaks. Ja ausalt öeldes oma andetuse pärast nuttes eelistaksin iga kell hea kaamera rüpes nutmist halva kaamera rüpes nutmisele. True story, bro. Võite ainult ette kujutada, mida teeb see kaamera hea fotograafiga.
Olen Sonyga koos ringi hänginud nüüd juba mõnda aega. See on andnud mulle võimaluse teha pilte kõikvõimalikes situatsioonides – toas, õues, pimedas, valges, päikesega, vihmaga, loomadega, inimestega, autodega. Oma alla keskmise kogemustepagasi juures sain rahuldavalt hakkama kõigis nendes. Kõik pildid on tehtud KIT objektiiviga 24-70mm ja ava tore f4. Ma ei tea, kas ainult mulle tundub või see f4 Sony A7 peal ongi mingi täiesti oma leveli f4. Kordagi ei olnud tunnet, et vajaks suuremat ava ja ma olen muidu see põhi ava mees.
Ootamatult mugav kaasas kanda
Kaamera on seest loogiline ja arusaadav, asjad on kiiresti leitavad ning ISO muutmisega 3 sekundi jooksul hätta ei jää. Kõige suurem pluss kaamera juures minu jaoks on ikkagi tema suurus. Arvasin, et kuna tegemist on professionaalse tööriistaga, siis ta igapäevaseks nö flick’imiseks ei sobi. Mõõtmetelt on ta oma jõu juures ikka ootamatult väike ja kerge. Põhimõtteliselt on ta mul kaasas igapäev. Ooo teeääres seisab kollane Lambo? Las ma teen kiire pildi.
Loomulikult toimib foto saatmine telefoni sekunditega ja juba saab foto mõnes app‘is üle käia ning postitus on sotsiaalmeedias valguskiirusel. App, mis faili kaamerast telefoni tõmbab, teeb foto resolutsiooni väiksemaks, aga mida on sul teha iPhone’s mingisuguse 70000x50000px RAW failiga?
Kaks naljakat asja, millele kaamerat kasutades otsa komistasin, on mõlemad seotud masina võimsusega. a) aku saab ikka suhteliselt ruttu tühjaks ja b) pole vahet kui kurja mälukaardi ma kaamerasse topin, pildi salvestumine võtab sekundikese aega. Igakord. Aga mõlemad asjad on sellised, millega harjusin ära umbes kahe nädalaga. Pime armastus?
Kokkuvõttes võin öelda, et aukartus Sony A7RII suhtes oli mingil määral põhjendatud, sest tegemist on päris töövahendiga, mis marjakoogi blogi üles ehitamiseks ei passi. Mitmekesine võimaluste hunnik ja alammenüüde kogus võib lained üle pea kokku lüüa. Samas tunnen, et ei tasu ka väga üle analüüsida. Kui sa tahad teha suguvõsa kokkutulekul paremaid pilte kui peegelkaameraga onu Uuno, siis chase the dream, bruh ja hangi endale Sony A7 seeria püstol.
Sony A7RII üks suuremaid võimekusi on video sektsioon, aga sellest täpsemalt juba üsna varsti video teemalises Sony A7RII postituses.
Kõik fotod: Sony A7RII / FE 24-70mm f/4 + värvide korrektsioon Adobe Lightroom CC