PK, kellega tegime viimati juttu 2021 aastal tema albumi “wet dreams & 911 calls” teemadel, on värskelt välja andnud videosingli “Remedy” – ühtlasi tema esimene videosingel, mis ilmus Rexius records plaadifirma alt, kellega mõnda aega tagasi koostööd alustati. Mees, kes vahetab stiile ja zanreid ning on harjunud eksperimenteerima üha enam iga järgneva projektiga, andis Hooliganile natuke sisekaemust, kuidas see esimene plaadileping tuli, mis on muutunud tema muusikas aja jooksul ning mida helget tulevik toomas on.
Päise foto autor @rainexart
Yo. Kuidas läheb?
Tsau. Phases. Sisesta siia “elu on konstantses muutumises, mina selle sees ka ja kõik see deep jutt.” Täna on okei.
Vestlesime sinuga viimati 2021. aastal, kui olid valmis meisterdanud albumi “Wet dreams & 911 calls”. Mis sa vahepeal teinud oled?
Kui ma ei eksi siis pärast seda on tulnud välja veel üks kogumik, võib-olla isegi 2. Ei saa vist öelda, et otseselt “muusikaväliselt” oleksin palju teinud, kuna see on nii tugevalt seotud pmst kõigega, mida kogen. Täpsem kirjeldus oleks, et heli abil olen avastanud ja aktsepteerinud erinevaid tahke endas. Muidugi on kogu eksistents nii layered, et alati kuhugi jõudes koorub välja midagi uut. Ütleme nii, et on olnud väga põnev, küsiv ja õpetlik.
Nimetasime sind 2017. aastal Eesti töökaimaks räppariks. Kui sa praegu kokku loed, kui palju neid albumeid ja ep-sid sul on ja mitme tegutsemisaasta peale?
Pidin legit guugeldama iseennast, et täpset vastust anda. 16 on kõike kokku. See hõlmab siis endas nii mixtape’e, albumeid, kui ka EPsid. Kindlasti ei tasu sellest numbrist järeldada, et olen välja andnud 16 kõrgekvaliteedilist stuudioalbumit. Paljul mu väljaantul on sarnane miinus – tehnilise poolega pole piisavalt vaeva nähtud, ma pole erinevatel põhjustel olnud kannatlik. Seega nö “arvestatavaid “ albumeid on ilmselt vähem, aga samas jällegi phases, kõik on protsessi osa olnud. Ma alustasin 2004, nii et lihtne matemaatika ütleb, et 19 aasta peale. Tegelt see päris nii pole, sest mitmel korral on olnud perioode, mil olen olnud muusikast täiesti eemal. Ma usun, et sellest 19st aastast võib vabalt võtta 3 aastat maha. 16 väljaannet – 16 aastat siis, I guess. Sinna juurde siis muidugi ka hunnik singleid. Also, omg see oli 2017? Julm.
Oled silma paistnud eksperimentaalsusega oma albumitel. Enam ei julgegi kõiki žanreid välja tuua, mida sa katsetanud oled. Kas praegune alternatiiv rock/pop rock on lõpuks see teema, mille juurde mõneks ajaks jääda või on järgmine album juba midagi uut?
See on selline asi, et ega ma pole tahtlikult midagi oma loomingus muutnud. Võib-olla 2021/2022 vahetus oli veidi teadlikum hetk, kus sain aru, et midagi on vaja teisiti teha. See polnud ka siiski tingitud sellest, et eelmine stiil või žanr oleks end mu jaoks ammendanud. Pigem on asi alati olnud selles, et ma olen lihtsalt inimesena muutunud või kogenud midagi transformeerivat. Üldiselt läbi kõige, mis loonud olen, on olnud 2 väga kindlat joont – kõik on kõlanud selliselt, millist heli ma ise olen tahtnud vastaval ajahetkel kuulda ja kõik on olnud siiras peegeldus sellest, kus vaimselt olen. Žanr, kui selline mind tegelikult enam väga ei huvita. Võib-olla pole kunagi eriti huvitanud. Kui ma 10+ aastat tagasi hakkasin uutkool tegema kogu selle vanakooli keskel, mis Eestis toimus, siis oli sõna “žanr” ehk mu jaoks kõige aktuaalsem. Järgmine album tuleb ilmselt kõige küpsem asi, mis ma teinud olen ja seda lihtsal põhjusel, et saan veidi paremini aru asjadest, millest varem ei saanud. Seda igas elu valdkonnas. Albumid on veidrad asjad, üldse loome on. See kõik kirjutab ennast ise, kõik mu lood läbi aegade on täielik AI blogi. Ei usu, et mul on kunagi võimalik nö “ühele teemale” pidama jääda. Ilmselt taaskülastan mitmeid juba läbituid teid, kuid seda aja poolt moonutatud kujul.
Mõni aeg tagasi kajastati Postimehes korralikku pommuudist, et PK on sõlminud käed välismaise plaadifirmaga Rexius Records. Räägi natuke, kuidas see lõpuks võimalikuks sai?
Mulle on see olukord isegi veits naljakas. See juhtus täpselt nii, nagu ma arvasin, et need asjad kunagi ei juhtu. Põhimõtteliselt üks labeli liige (mu praegune A&R siis) leidis täiesti suvalt ühe mu loo interneedusest. Ma pole siiani kindel, kas kuskilt listist või kuidas. Kogu selle keerise keskel olen unustanud täpselt üle ka uurida. Peaks huvi pärast küsima talt, et kust see lugu oma pead siis kergitas. Igatahes – ta leidis selle loo (kusjuures antud lugu pole ma isegi eriti promonud, mis teeb selle kogu asja veel sürrimaks) ja kirjutas mulle. Järgmine naljakas osa sellest kogu asjast on see, et ma isegi ei näinud ta esimest kirja paar kuud. Nägin alles seda kirja, mille sisu oli, et “muidu vastad ka kunagi vä?”. Loomulikult oli see veits viisakamalt sõnastatud. Ma olen väga mitu korda mõelnud viimase paari kuu jooksul, et kui see A&R poleks teist meili saatnud ja vaadanud, et ma pole lihtsalt huvitatud, siis see olukord oleks täiesti olemata. Kõik oleks hoopis teisiti, ulme.
Kas uue plaadifirma all on sulle juba ka mingid suunitlused ette antud või käed vabad sõidurežiimil?
Selles osas on siiani (ja nagu ma olen aru saanud, siis ka edaspidi) küllaltki vabad käed olnud. Kogu see asi on üles ehitatud niipidi, et nad aitavad mind suunal, kuhu ma soovin minna. Mitte niipidi, et nad näitavad suuna ja ütlevad “uju sinna”. See on mu jaoks tohutu asi, sest olen väga pikka aega musikaalselt harjunud tegema asju täpselt nii, nagu ise tahan. Pole otseselt olnud nö team player, sest ehkki mind on teekonnal aidanud väga paljud sõbrad ja tuttavad, on praktiliselt kogu osa vastutusest kõige eest langenud mulle endale. See on kindlasti väga hea kasvukoht. Asju on tore teha üksi ja isepäiselt, aga mingi hetk see pole enam jätkusuutlik. Kogu Rexiuse tiim on praeguseks hetkeks juba nagu uus pere ja mind väga omaks võtnud. Juba see kuu, mil oleme koostööd teinud, on olnud suht mindblowing. Ei kahtlegi, et sellest etapis mu elus ja nendelt inimestelt on lugematul arvul asju õppida. Hashtag blessed koht? Pigem ei hakka vist panema, see liiga cringe.
“Mu sees on ajatu idee, mis algas universumi ajaloo mõttes suvalisel südasuvel ja mille lõpp pole defineeritud.” – PK
Kas see plaadileping pärast kümneid aastaid muusikat on mingisugune esmakordne labeli variant või oli neid variante ka varem laual?
Sellisel kujul, et reaalselt kirjutan kuhugi alla, on esmaskordne. Mõned aastad tagasi ma tegin Masterheadiga koostööd ja siis me nimetasime ka seda “nende alla minekuks”. Osaliselt see oli tõsi, aga osaliselt ei olnud ka. Ma küll salvestasin nende ruumides oma asju, nende inimesed olid mu lugude valmimisega otseselt seotud, aga kuhugi alla ma tookord ei kirjutanud. See kogu asi näitas mulle maailma, millest ma varem eriti teadlik polnud. Siis on ka Chainz, kuhu ma olen aastaid kuulunud. See on pigem artisti inkubaator ja kogukond kui traditsiooniline label. Chainz on ka omamoodi perekond, sest ehkki valdav osa nende juhatusest ja artistidest on Rapla päritolu, on nad alati mind omaks võtnud ja toetanud igal võimalikul moel. Paraku pole nendega nii tihedalt viimasel ajal enam suhtluses olnud, kui kunagi olin. Vabalt võib nende ärimudel olla muutunud, ma ei pruugi lihtsalt sellest teadlik olla.
Sul on olnud seljataga korralik teekond. Räpparina, kelle peamiseks relvaks on sõnad, oled sa pidanud raske terviserikke tõttu uuesti rääkima õppima. Kuidas ennast toona motiveerisid üldse, lihtne olnuks räpp p*rse saata ja loobuda.
Motivatsioon on üks väga lihtne asi, mida inimestele meeldib keeruliseks mõelda. Mida ma sellega mõtlen on see, et ma ei saanud kordagi arugi, et mul mingit lisamotivatsiooni naasmiseks vaja on. Kogu see periood oli mu silmis “olen haige, saan terveks ja siis läheb edasi” vibes. Mida keerulisemaks me mõne olukorra enda jaoks mõtleme, seda raskem on leida piisavat motivatsiooni, et seisu parandada. Kui mõelda “ma pole nii ammu väljas käinud, lihased on ilmselt täiega kärbunud, maailm on ka vahepeal kõvasti muutunud, kuidas ma küll nii tagasi ühiskonda lähen?” on motivatsiooni ilmselt tohutu katsumus leida. Kui selle asemel mõelda näiteks “tegelt see olukord pole ju mingi põhjapanev asi, lihtsalt faas mu elus”, on kõik märksa lihtsam. Faasid on faasid, sest nad lõppevad. Ma ei pidanud kunagi motivatsiooni otsima, sest pole seda iial ära andnud. Mu sees on ajatu idee, mis algas universumi ajaloo mõttes suvalisel südasuvel ja mille lõpp pole defineeritud.
Rewind uue lepingu juurde, uus leping tähendab üldjoontes uut muusikat. Esimene videosingel on väljas. Millal juurde saab?
Nii ta kipub olema jah. Üks neist asjadest, millest olen ajaga aina rohkem aru saanud on see, et tähtajad on ühed mannetud asjad, mis pärsivad kõike orgaanilist. Seda öelduna, töö käib. Uus muss on lähemal, kui eile oli. Ei saa eitada, et kogu mu tootmise süsteem on totaalselt muutunud, mis tahes-tahtmata pikendab igat protsessi. Muusika areng ning mu eneseareng jalutavad käsikäes Nõva rannas ja loodetavasti üsna pea koidab midagi värsket.
Viska lõpetuseks mõned shout out‘id ka ja jääme uut mussi ootama!
Kindlasti tahaks ära mainida need inimesed, kellega me eelmise aasta koos esinedes/elu jagades veetsime. See oli kõik väga meeldejääv ning oluline etapp. Orange juice squad. The real mvps. Tervitaks Genkat, kellega me sügisel täiesti juhuslikult nägime. Ta oli esimene ja ainus inimene, kes ütles, et “kuule, see lugu “bet 2 take” on üks kõva asi”. Seesama lugu ongi see, tänu millele ma plaadilepingu sain. Mees teab, millest mees räägib. Masterhead ja Chainz, sest nad on olnud protsessi suureks osaks. Ilma protsessita tulemus on lihtsalt suht meh, nii et aitäh teile. Sulle respekt, sinuga on alati väga tore vestelda. Kes ma üldse oleksin ilma oma kalli emmeta, kes õpetas mulle, et pole olemas halba ilma, on vale riietus. Praeguseks mul pole enam vahet, milline torm vastu tuleb. Me kõik tahame midagi väga. Võtke idee ja elage seda, sellest saab teie parim versioon.