Viljandi BASH on tänavakultuurifestival, mis toimub juba neljandat aastat koondades enda alla nii trikirattureid, rulatajaid, rulluisutajaid, tänavatantsijaid, rannajalgpallureid kui ka tänavakorvpallureid Eestist ja Euroopast.
Festivali kulminatsiooniks on laupäeval ja pühapäeval toimuv BMXi, rulasõidu, tõukeratta ja rulluisu pargivõistlus, kuhu on oodata ligikaudu 150 osalejat: esimesel päeval on kvalifikatsioonid ning teisel päeval finaalid. Viljandi Bashi jaoks on ehitatud spetsiaalne võistluspark, mis tänavu esmakordselt on rajatud Viljandi lauluväljakule.
Varasemalt tegime Viljandi BASH tantsuvõistlusest kiire fotoülevaate. Nüüd aga räägime kõigest ülejäänust, mis festivalil aset leidis.
Räägin nii nagu minul see tripp oli. No bad trips. Reis algas üleüldse niimoodi, et ma ei osanud mitte midagi eeldada sellisest festivalist nagu Viljandi BASH. Kui ma mõtlen festivali peale, siis pähe tuleb muusika, ainult muusika. Seekord oli sport, sport, sport, pidu, sport sport ja nii edasi.
Igatahes. Jõuad Viljandisse ja sa tõmbad slo-mosse ära nagu mõnes arvutimängus, kui peab näitama mõnda efektset olukorda. Seekord oli konstantne, terveks nädalavahetuseks. Esimene tegevus, mis tegelikult minu jaoks oli hullult äge ning pakkus mingis mõttes tohutult huvi Viljandi BASH raames – Game of SKATE. Fuck yeah! Kes ei tea, siis mäng on 5-miinuse reeglitega rulamäng. Kui mõni konsooli peal SKATE1-2-3 mänginud, siis teab, et see on sama. Aa, EU ja USA reeglitel on erinevus sees, aga see selleks. Miks see mulle niivõrd meeldis? Kõik oli nii chill. Sa istud, sa vaatad, sa naudid. Vahel libistad karastusjooki ka. Hea muusika oli ka. Mõtle kui sa istud sõpradega järve ääres, päike paistab piisavalt peale ning kõik on super, kas sa saad soovida midagi enamat?
Game of SKATE on korraldatud selliste inimeste poolt nagu Kataloog. Mingil määral samasugune liikumine nagu meie, aga ainult rulamaastikul. Tüübid teevad lahedat asja ning nad teevad südamega. Allpool on üks nende põhikundedest – Antti Sinitsyn. Kõva säga ning pärast jutuajamist oli minul väga hea meel, et ma tulin sinna üritusele, sest ma sain järjekordselt kinnituse, et Eesti (ka mitte nii) noored on ülimalt ägedad inimesed, kes teevad tohutult lahedaid asju ning soovivad edendada Eesti maastikul oma asja.
“Jõuad Viljandisse ja sa tõmbad slo-mosse”
TOMM¥ €A$H LIVE
Ei tohi mainimata jätta, et pärast GOS oli õhtul klubis Cheers Tommy Cash live. See on päris rets asi. Mõne nõrgema jaoks võib-olla rõve ja arusaamatu. Mina ise käisin esimest korda Eesti artisti livel ja ma olin mingil määral impressed. Tommy suutis rahva nii käima tõmmata, et mingi hetk ma mõtlesin, et “vau inimesed reaalselt moshivad sellise muusika järgi”. Kuid samas muul tasandil pettusin ma natuke, sest ootasin temalt rohkemat. Ma ei tea isegi, mis suunas või kuidas, aga ta oli ennast hullult üles haipinud minu jaoks. Nii ka läks.
Ütlen ära, et ma ei taha olla ega ole mingisugune muusikakriitik. Seega fuck my opinion muusika osas ning ütlen üht – Tommy, pane samamoodi edasi, sest sa teed oma asja ja tee seda uhkelt. Keegi ei saa seda sinult ära võtta. Tõmbasin korra vähe teisele lainele. Tunded kipuvad peale tulema.
Igatahes. Kui live läbi sai, ei tähendanud see, et öö läbi on saamas. Kõik alles algas. Pärast Tommyt ja ilusaid tibusid Cheersis oli aeg minna öösel BASH parki, skateparki. Mõni pulli tegema, teised tantsima ja kolmandad pildistama ja filmima. Aa skaterid olid ka, nemad siis sõitsid.
Lauluväljakul öösel tekkis järjekordselt vibe, mida ei suutnud miski rikkuda. Mitte ka see, et linnapea kõik minema saatis ja tuled ära kustutas.
Laupäev. Teen silmad lahti ja saan aru, et kark vajab vertikaal asendit. Nii on, kiirelt lauluväljakule, sest kvalifikatsioonid vajavad nägemist ning inimesed vajavad intervjueerimist. Lege. Päike oli juba kõrgel ning ilm ei plaaninud kellelegi liiga teha.
Tore oli vaadata seda, et inimesed vaikselt kogunesid lauluväljaku kaare alla vaatamata sellele, et õues oli suve parim ilm. Nad nautisid, nad teadsid, et linnapea korraldus ei vea alt! Ei üritusest osavõtjaid ega neid, kes seda nautisid.
Nagu eestlane ikka – oli ja on tagasihoidlik. Seda oli ka näha seal festivalil, kuigi mõnel oli päevaks häält ja energiat kaasa elada, siis midagi ikkagi takistas. Vähese õlle sündroom ehk. Pole hullu, melu hakkas vaikselt kõiki käima tõmbama. Või siis need ilusad neiud, kes seal poseerisid kolmapäevast pühapäevani ja jagasid väga häid soovitusi kõige kohta. Kas siis Moguli või elu…
Väga lahe oli see, et ma sain sealt eriti vinged prillid, millega ma kohe tuusama ka kukkusin.
Tõmbame kohe viimasesse päeva ehk järgmisesse ehk pühapäeva. Finaalid.
Rahvast oli palju. Ma nagu ikka, jõuan natuke hilja, mis aga ei takista mul täisemotsiooni saamast.
Ma pole erilisem ekstreemspordimees ega -tundja. Kuid üks põhjus, miks ma nautisin kvalifikatsioone ja finaale oli… KIRG. Täpselt üks sõna, mis võtab ideaalselt kokku kõik osalejad. Vähemalt minu silmis. See mõnus olustik tekib tänu võistlejatele ja samas ka pealtvaatajatele. Me täiendasime üksteist. Lisaks veel see keskkond, mis tekib selle ürituse raames, on niivõrd mõnus ja nauditav, et sa lihtsalt lähed flowga kaasa.
Aasta jooksul tuleb oma ekstreemspordialade teadmisi lihvida ja uuel aasta juubelfestivalil oleksin žüriisse ideaalne kandidaat. Hahaha nalja tegin.
Kui käid sellisel festivalil ära, siis kipud emotsionaalseks. Kui mitte sa, siis ma. Tegelikult tahaks tänada südamest ja kunagi ehk erinevate preemiate ja medalitega linnapead ehk Kris Süld ja see meeskond, kes nii võimsa Viljandi BASHi suudavad nii sujuvalt ära korraldada. Tegin peas kerge throwbacki ja koheselt külmavärinad, sest nii lahe üritus oli.
Järgmisel aastal on juubel ning mina ootan Ryan Shecklerit. Keda sa ootad?
2016 suvi näeme!
Viljandi BASH tegemistele saab silma peale hoida siit:
Viljandi BASH Youtube channel
Viljandi BASH Facebook
Viljandi BASH koduleht
Täname kolme eriti vinget inimest nende imeliste piltide eest:
Felix Laasme – @yoitsfella
Laura Vahter – @lauravahter
Silver Tõnisson – @silvertonisson
Artikkel Anton – @ahmelnitski