Travi$ Scott on minu meelest täiesti segane inimene ja sa ilmselt nõustud minuga. See ongi see, mis ta minu silmis eriliseks teeb. iTunes’i copywriter leidis ta jaoks väga hea iseloomustuse – he gets lit like a Christmas tree.
Enne kui ma “Rodeo”-ga alustan, siis teeksin EP “Days Before Rodeo”-ga välkkiire sissejuhatuse. See kogumik on ehe näide piiride kompimisest. “Days Before Rodeo” pani maailma rääkima räpparist, kes on lükanud ja kavatseb ka edaspidi lükata eetika piire aina laiemaks ja mitte keegi ei saa teda peatada. Travi$ Scott ei tee seda, mida teised talle ütlevad. Ta tegi seda, mida talle meeldis. “Days Before Rodeo” ja “Rodeo” albumid on omavahel obviously väga tugevalt seotud. Esimene andis nii palju enesekindlust ning jõudu Travisele, et esimese stuudio albumiga läks Scottil paraku aega, sest ta tahtis teha seda, mis talle meeldis. No bullshit.
“Rodeo” on samm edasi ja samm kõrgemale. See on üks väga metsik sõit, mille pealt ei saa nii lihtsalt maha.
Album algab T.I. sissejuhatusega:
“With a story of a young rebel against the system
Refusing to conform or comply to the ways of authority
He chose the mood of fuck this shit.”
Travi$ Scott kannab endaga kaasas hype‘i. Teda promotakse ekstravagantselt siit ja sealt ning enne, kui album jõudis välja tulla, räägiti sellest kui ühest õnnestunud plaadist. Jah, ta oskab väga hästi albumile suurust tekitada. Seda suurust ja hype‘i ei määra ainult tüübid, kes temaga koos seda teevad, vaid ka see flow ning vorm, kuidas album on kuulajatele edasi antud. La Flame suudab tõestada, et hype tema ümber ei ole niisama ning ta väärib seda.
Heavy beat is a must-have thing. Ma sõitsin ühel nädalavahetusel mööda Lõuna-Eestit ringi ja mul mängis Travi$ Scott autos. See biit on tõsiselt mässive. Sa sukeldud sinna ning see jääb sul päevaks või kaheks kumisema. Sa ei saa sealt nii kergelt välja. Sellega võib öelda, et sõna rodeo kannab oma tähendust edasi.
Kui kuulad põhjalikult kõiki lugusid, siis auto-tune mängib üsnagi arvestatavat rolli uuel albumil ja selle põhjal võiks isegi öelda, et Scott tõi auto-tune tagasi. Kuid see pole see 2009 T-Pain “Can’t Believe It ft. Lil‘ Wayne” auto-tune. Travi$ on leidnud viisi, kuidas see enda kasuks pöörata. See justkui täiustab ta lüürikat ja biiti. Need kannavad edasi emotsioone, millega Travi$ igapäevaselt toime peab tulema. Kuigi Travi$ ei ole lüüriliselt nüüd ma ei tea mis kunn, siis ta oskab edasi anda oma läbielamisi lihtsal ning vägagi emotsionaalsel moel.
Parimaks näiteks on see, kus ta räägib oma perest – vanaema muretseb, et Travi$ kaob oma kuulsusesse ära ja emaga saab ainult siis läbi, kui ta tema eest materiaalselt hoolitseb.
Lemmikud ja mitte-nii-lemmik
“Pornography“, “90210 feat. Kacy Hill” ja “Antidote” – kõigi juures paeluvad mind biit ning laulude kulg. On ka teisi lugusid, mis on väga head, kuid need on minu lemmikud.
Pornography tagamõte on tõsiselt huvitav, sest ta loob seosed pornograafia ning tavaelu vahel. Kuigi teda on kritiseeritud räppimises osas, siis just sellised laulud on tõestuseks, et tema lüürikal on suurem tähendus kui me esialgselt arvata oskaks.
90210 omab endas väga mõnusat kulgu, kus alustuseks räpib ta sellest, kuidas ta 90210 tsoonis pornostaariga drugs‘e otsis. Teine pool räägib ta läbimurdest. Aidates Jay-Z ja Kanye West albumitega, sai Scott’ist kõige noorem Grammy auhindadel osavõtja.
Antidote on olnud läbi suve täielik hitt nii maailmas kui ka minu peas. “Don’t you open up that window” on midagi, mis ei kao su mõtetest ja sa mõmised seda päevad ja ööd.
Vabandage, aga mulle absoluutselt ei meeldinud “Piss On Your Grave” koos Kanye West’iga. Arvestades seda, et Yeezus pakub kuulajatele alati erakordset muusikat, siis see lugu jättis paraku soovida ning oli ainukene laul, mis tekitas negatiivse tooni albumile. Isegi video ei aita.
Arvustuse tõi teieni:
Anton Hmelnitski – @ahmelnitski