Liisi Voolaid keerutab plaate ja seelikuid

Kohtusin Liisiga esimest korda mingil moeüritusel, mida ma enam täpselt ei mäleta. Tema mind ei näinud, mina teda küll. Õigemini kuulsin, sest taustaks kostus tavapärasele glamuuriüritusele esmasel kuulamisel pisut võõras muusika. Tahtsin teada, kes on puldis ja sealt silmasin õblukest, stiilset ja sõbraliku muigega Liisit. Esmamulje sel korral ei petnud, sest tõepoolest on tegemist erilise naisega, n-ö vaga vesi, sügav põhi. Saage tuttavaks Eesti kõige vingema nais-DJ’ga!

Sööme Liisiga hilist lõunasööki ja ta tunnistab tagasihoidlikult, et tegelikult ei meeldi talle üldse endast rääkida.”See on kõige paradoksaalsem praegu,” räägib ta. “Mulle ei meeldinud juba algkoolis klassi ees rääkida ja ega praegu ka seltskonnas jutulõviks vabatahtlikult ei hakka. Olen pigem üks ühele inimene ja tahan täiuslikult hoomata inimest, kellega räägin.”

5aastaselt tantsimisega alustanud Liisi jaoks pole laval esinemine mingi probleem. “Ainult senikaua kui häält tegema ei pea ja saab end muuga väljendada. Sellest ka tantsulavalt DJ-pulti liikumine vast.” Endast midagi välja kanaliseerida meeldib Liisile väga.

 

DJ-ametist pikemalt

Rahutu hingega naist võib kohata erinevatel üritustel puldis plaate keerutamas, aga tegemist pole üldse mingi klubi-DJ’ga, selle naise plaatidelt kostub musta muusikat, soul’i ja blues’i. Liisi on plaate keerutanud ca 3-4 aastat ja saab nüüdseks pidevalt erinevaid pakkumisi. “Mul pole olnud vajadust ennast otseselt reklaamida, sest kõik otsad on linkinud igalt ürituselt edasi,” tunnistab ta. “See on hästi loomulik ja samas enda jaoks siiani väga rõõmustavalt üllatav asjade käik olnud.”

“Käsu peale mängida ei suuda.”

Liisi eelistab helgeid ja gruuviga lugusid. “Viimasel aastal on tulnud minust välja ka kontrasti-otsija,” tunnistab naine. “Meeldib pehmele vahele mängida käredamat (Led Zeppelini Diana Rossi ja näiteks Stevie Wonderi vahele) ja mõnikord on see mõnel erapeol inimesi natukene ka ehmatanud. Aga siis vaikselt muutub nende ehmatus huviks ja nii ta läheb.”

6

Liisi on DJ-asjanduses alati lähtunud egoismist ja kui talle mõni lugu meeldib, siis ta seda ka mängib. “Toredaks boonuseks on, kui sarnaselt mõtlejaid ja kaasa võnkujaid liitub. Muidugi, kui mängin sünnipäevadel ja firmaüritustel, loon kompromisse ja miksin heameelega soove vahele, aga need kõik on seni olnud sellised, mis mind kuidagi ei riiva ja miks mitte siis õhtu kangelaste lemmikpalu vahele mängida.” Käsu peale ta mängida ei suuda. “Olen proovinud ja nagu mu autokooli sõiduõpetaja ütles: “Sa ikka selline naaskel oled.””

 

Muusikast ümbritsetud

Liisi tegeleb igapäevaelus muusikaga. Ise ta muusikat ei tee, aga töö plaadifirmas tingib selle, et muusika ümbritseb naist iga päev. “Viimasel ajal olen jõudnud järjest vähem muusikat endale kuulata, aga nii või naa olen päris palju selle sees,” räägib ta. “Pigem tahaksin vahel linnast välja minna ja vaikust kuulata.”

“Meil võis olla tagasihoidlik elamine, aga isal oli alati vajalik muusikatehnika olemas.”

Muusika jõudis noore Liisi ellu läbi muusikust isa Haiti Voolaidi. “Mäletan, et näiteks Kivimäe 2-toalises majakeses (ca 1992. aastal) oli meil üks suur tuba isa muusika päralt,” meenutab ta. “Nägin mingeid tolle aja imepille nagu lintmakid ja erinevad süntekad, mitu kitarri ja igasugu salvestusasjad. Meil võis olla tagasihoidlik elamine, aga isal oli alati vajalik muusikatehnika olemas. Lisaks kuulas ta kogu aeg muusikat ja tegi seda ise, laulis ja kirjutas ja arutas raadiost tulevate lugude üle minuga köögis teed juues. Järgmises korteris oli tehnika tihti peidetud mööbli sisse, nagu sel ajal kombeks. Mäletan, et kui mingi tundmatu nimega karbi üks kord avastasin, olin paanikas ja küsisin emalt, et kas isa tegeleb mingi keelatud asjaga. Tundsin end korraks nagu filmis.”

ARD00287

“Muusika on alati kuidagi välja päästnud,” usub naine. “Ühel lool saab olla nii suur mõju. Kaod sinna sisse ära lihtsalt mingi biidi või meloodia pärast – see on meeletu võime, täiesti ja endiselt maagia mu jaoks. Usun tugevalt ka muusikateraapia mõjuvõimu.”

“Tekkis nagu mingi poolfeministlik protestivaim.”

Liisi on läbi aastate kuulanud väga seinast seina muusikat. “Kõik läbivad mingeid etappe,” teab ta. “Mul oli näiteks kunagi mingi etapp, mil ma lõikasin endale poisipea, et näha, kas siis ka poisid arvavad, et olen äge tüdruk. Tekkis nagu mingi poolfeministlik protestivaim, kuulasin Slipknot‘i ja System of A Down‘i.”

II

“Aga näiteks 2010. aastal olin sõbrannaga kolm kuud Miamis ja seal oli elu puhas muusikavideo,” meenutab Liisi. “South Beach’il käib kõik selle järgi, et kes saab rohkem naisi klubisse ja kogu aeg mängib sama muusika. Täpselt nagu oleksid kogu aeg kuskil hip-hop/urban videos.” Just seal tekkis Liisil üleküllastus uuekooli urban-muusikast ja ta hakkas suunda võtma soul’i ja blues’i poole. “Tundsin, et need meloodiad ei saa olla nii noorte artistide poolt tekitatud (no offence), et alati kuskilt inspiratsioon ju tuleb ja sain aru, et aaaaa, see on ju sample’damine! Ja siis olin soul‘i konksu otsas – palju algab ikka sealt juurtest.”

Kui rohkem uurida Liisile meeldivate artistide kohta, nimetab naine oma top 1 artistiks Michael Jacksoni, aga toob välja ka näiteks Erykah Badu, USA neo-soul/hip hop grupi The Roots ja asjad, mis tulevad Stones Throw Records plaadifirma alt, milleni sõbrad paar aastat tagasi suunasid. “Sealt just tuli üks uus hästi mõnus asi välja, Nxworries,” teab naine. “Ma ei saa üle ka Blood Orange’ist – helilooja/produtsent Devonte Hynes – temas on osake Jacksonit, osake mingil imelikul moel minu jaoks Freddie Mercury’t ja osake David Bowie’t. Kuulasin teda eelmisel aastal Rootsis ja see live umbes seitsmeliikmelise bändiga oli ikka mega hea. Sürre asju teeb!”

Eesti räpparitest mainib Liisi ära Reketi, kelle loomingus on tema jaoks rahu.

4

 

Hindab kodumaist

Riietumisstiililt on Liisi mugav ja lihtne inimene. “Viimasel ajal üritan üle minna kodumaisele disainile,” tunnistab ta. “Hindan inimesi, kes julgevad luua ja võtta rahalisi riske.” Eesti disaineritest meeldib talle väga kindla joonega, aga mugavaid riideid disainiv KÄT (vaata neid riideid ta seljas!).

“See ei tähenda, et oleksin mingi muster-ökotüdruk.”

“Väga meeldivad ka Kadri Kruusi kotid, aga ma ei saa neid kanda, sest need on täisnahast,” kurvastab ta. “Oleme Kadriga sel teemal ka rääkinud. Siis ma jõuangi sinna, et ideaalmaailmas oleksid olemas targad materjalid, mis on odavalt teostatavad ja millest disainerid saaksid luua kotte, mis ei oleks naftakotid ega ka tapetud loomade nahast tehtud. See ei tähenda, et ma oleksin mingi muster-ökotüdruk ja ega see mõtte- ja eluviis peagi olema nii must ja valge.”

liisi voolaid

IV

KÄTi riietega kombineerisime Liisile jalga ägedaid ketse. Liisi ise eelistab samuti mugavust, mistõttu on ka tema puhul tegemist pigem ketsi- kui kontsatüdrukuga. “Kandsin eelmisel suvel vist kolm korda kontsasid, aga ma lähen tõesti nii närvi,” räägib ta. “Küll mul on selg valus ja siis jalad ja siis ma ei saa nii kiiresti kõndida kui mul vaja. Pärast paari tundi tahan juba loobuda.”

Liisi unistab sellest, millest iga muusik unistab – et artistid, kellesse tema usub ja üleüldiselt “loojad” leiaks rohkem kuulajaid ja kaasamõtlejaid. “Iga inimene, kes tahab midagi endast välja anda, soovib ju seda. Aga ka seda, et oleks lihtsam leida kõlapinda selles müras. Üleüldiselt meeldib see, mis on aus ja lihtne. Seda võiks alati rohkem olla.”

Autor: Keilit Aedma
Fotod: Silver Mikiver
Stilistika: Kätlin Kikkas
Meik: Ellen Walge
Riided: KÄT ja Reede
Jalanõud: adidas Eesti ja Reede
Ehted: Lisa Kroeber ja New Vintage by Kriss
Täname Erinevate Tubade Klubi ja Pentaxit!

comments powered by Disqus