TOP 10 parimat videomängu aastal 2015

Aastanumber 2015 on nüüdseks küll seljataha jäetud ning minevikust liiga kangekaelselt kinni ei tahaks hoida, ent kuna videomängude koha pealt oli tegu üsna hea aastaga, võiks parimaid neist hea sõnaga meenutada küll. Virtuaalset meelelahutust oli ohtralt, nii mitmedki rääkisid suurepäraseid lugusid ning lõbu pakutati loendamatuteks tundideks. Päris ausalt kohe, kui mul juba ühe mängu alla kulus 110+ tundi, siis see kumulatiivne number on kindlasti jõhker!

Enne veel, kui asume nende kõige paremate kallale, viskame shoutout’id nendele mängudele, mis napilt esikümnest välja jäid, kuid siiski jõhkralt ägedad olid – Boxboy! oli minimalistliku disainiga armas mõistatusmäng, SOMA kõheda atmosfääriga õudustriller The Witcher 3: Wild Hunt ilmus maikuus, ent püsib siiani kõikide mõtetes, Splatoon tõi Nintendo leeri kamaluga värskust ja värvi (seda nii otseses kui ka kaudses mõttes) ning Her Story oli lühike, ent vägagi äge eksperiment. Aga TOP 10 on hoopiski selline:

 

10. Rocket League10

Rocket League’i saab kokku võtta väga lihtsalt – rakettmootoriga autod mängivad jalgpalli. Kui see kontseptsioon juba ise uudishimu ei tekita, siis ma ei tea, mida enamat öelda, et sa selle mängu suunas ihaleva pilguga vaatama hakkaksid. Äkki aitab see, kui piiluda, mida osad mehed üsna ruttu peale mängu ilmumist selles juba teha oskasid? See on ju hullllllllll!!!!

 

9.  Batman: Arkham Knight9

Batman meeldib paljudele, selles pole kahtlustki – olen isegi eelnevalt kirjutanud nii Frank Milleri koomiksitest kui ka selle aasta parimate mängude edetabelis olevast teosest endast! Arkham Knight oli igati väärikas punkt arendaja Rocksteady triloogiale, olgugi, et tankivõitlused ei ole hea idee, kui on vaja mängu bossikaklusi panna. Õnneks tasakaalustasid seda suur ja mitmekesine avatud linn, võimalus seda avastada lennates ja/või bätmobiiliga ringi sõites ning üleüldised ägedad Batmani elemendid. Kahjuks ei olnud mängus ühtegi Aquamani cameo‘t.

 

8. Life is Strange
8

Life is Strange oli pingeline ajas rändamise lugu, mis tõi samal ajal tagasi ka mälestused keskkooliajast. Mängu peaosas on 18-aastane tüdruk nimega Max, kes avastab, et ta omab harukordset võimet aega tagasi kerida, et lähiminevikus tehtud valikuid muuta. Life is Strange, vaatamata oma stereotüüpilisele keskkoolikeskkonnale, murrab stereotüüpidest (suuremas osas) välja ja päris mitmel korral virutab paar korraliku hoopi kõhtu, sest mõned momendid võtavad küll kopsudest õhu välja. Ah? Aa, ei, ma ei nuta, midagi läks silma lihtsalt.

 

7. Tales from the Borderlands7

Telltale Games on paar viimast aastat hullu pannud. Kuigi skenes on nad aktiivsed olnud juba väga pikka aega, oli nende The Walking Dead see mäng, mis tõi nad kõikide huviorbiiti. Ja õigustatult. Peale seda hakkasid nad tempot tõstma, pidevalt tilkus stuudiost välja mingi uus ja äge mäng. Tales from the Borderlands on üks neist. Tegu tõenäoliselt eelmise aasta ühe humoorikaima teosega, mis pakub heade naljade vahel ka mõnda tõsisemat, hingeminevat momenti. Telltale näitab, et nende kraam on kvaliteetne ning see on hea, sest juba selle aastanumbri sees peaks nende hõlma alt ilmuma ka üks Batmani lugu.

 

6. Until Dawn
6

See PlayStation 4 eksklusiivõudukas oli kui välk selgest taevast. Sellele ei eelnenud suurejoonelist reklaamikampaaniat ning kõik olid tema tuleku ära unustanud. Aga siis BAM! Jõhkralt äge, lihtsakoelise ideega põnevik, mis kasutab ära peaaegu iga õudusfilmides nähtud klišeed ning teeb seda hästi. Until Dawn on mõnusalt juustune, hoiab pidevalt pinget üleval ning, kuna mängija saab loendamatul hulgal (märkus: hulk on tõenäoliselt siiski loendatav) valikuid teha, on mängutegelaste saatus lahtine – on võimalik, et mängu lõppedes on kõik tegelased elus, aga samuti on võimalik, et mitte ükski neist ei ole. Üpriski lihtne soovitus inimestele, kellele sellised pisut klišeemaigulised õudukad meeldivad. Pluss seal on see Heroes’i cheerleader ja see tüüp Mr. Robotist. Üks mainituist pidi hea seriaal olema.

 

5. Fallout 4
5

Veel üks mäng, millest on varem Hooligani lehel kirjutatud ning just see on teos, mille alla matsin ma üle 110 tunni. Fallout 4 võis olla pisut tagasihoidliku looga ning aegunud menüüsüsteemiga (või aegumatu, juhul kui sulle tohutult meeldib ka näiteks veebisaitidel hiirega skrollida), aga üks on kindel – mängu kaart on niivõrd paksult erinevaid avastamist ootavaid kohti täis, et kõik muud asjad ununevad ning aeg liigub omasoodu. Olukord, kus “kell alles oli ju seitse õhtul ja nüüd on 3 öösel” käis selle mänguga kokku rohkem kui ühel korral.

 

4. Rise of the Tomb Raider4

Fallout 4 oli küll äge, aga kui Rise of the Tomb Raider minu mängumasinasse jõudis, ei sattunud eelmine mäng sinna tagasi enne, kui Lara Crofti uued seiklused otsast lõpuni läbitud olid ning kõik kõrvaline kraam samuti tehtud ja kokkukorjatud. Uus Tomb Raider võttis kõik eelmise osa head küljed ning viskas minema selle halvad elemendid – märul oli äge, hiilida oli äge, Lara oli badass naine ning mäng nägi ilus välja. Ainsaks kitsaskohaks oli klišeeline lugu, mida on erinevates meediumites kümneid ja kümneid kordi juba räägitud, aga õnneks see polnudki nii väga fookuses – unustasin end hoopis kohaliku küla tänavatele kanu kaevu loopima. Ei, nagu päriselt.

 

3. Bloodborne
3

PlayStation 4-l oli hea aasta, Until Dawn JA Bloodborne – mõlemad olid korralikud pommid, heas mõttes (The Order 1886 oli halb pomm, aga see selleks). Kellele mehise raskusastmega Soulsi seeria mängud tuttavad on, selle jaoks Bloodborne tutvustamist ei vaja. Kelle jaoks aga esmane kokkupuude, siis noh… Bloodborne on raske! Nagu väga raske. Nagu “see veebisait müüb ainult 10 paari Yeezy tosse ja ma pean ühe paari saama” raske! Aga see kõik on seda väärt – mäng omab võrratut välimust, maailm on fantastiliselt kokku pandud (levelite ülesehitus on mitmekihiline, ent loogiline) ja kui surma saad, ei ole süüdistada mitte kedagi peale iseenda. Ja läägi. Ja selle päikese, mis sulle parasjagu silma paistis. Ja tegelt see pult on ka veits katki juba.

 

2. Super Mario Maker2

Super Mario Maker on kõige ägedam Mario mäng, mille Nintendo kunagi teinud on. Tõenäoliselt muidugi selle tõttu, et tegu pole just pelgalt mängu, vaid mängutegemisprogrammiga – igal inimesel on võimalik luua täiesti enda level ning see internetti üles laadida, et teised seda proovida saaksid. Ma olen eelmise aasta septembrikuust alates pea igal õhtul kasvõi kümneks minutiks mängu tööle pannud, et ise mõnda levelit edasi ehitada või uurida, mida ägedat teised teinud on. Ainult Jaapanis on mingi teema, sest paljud kohalike tehtud levelid on halvad. Aga kõik muu on hea!

 

1. Metal Gear Solid V: The Phantom Pain1

Siin ta on. Eelmise aasta kõige mängum mäng üldse. Sõna otseses mõttes. Kui sõnaraamatus oleks sõnade juures pildid, siis just Metal Gear Solid V vahetaks seal Tetrise ja Pongi välja. Tegemist on pika ajalooga Metal Geari seeria viimase osaga. Kõige viimase. Isegi kui nad seda edasi kavatsevad teha, siis see ei loe. Seeria autor Hideo Kojima läks uutele jahimaadele ja ilma temata pole need mängud enam see™. Ja see™ on võrratu. MGS V on seiklusmärul, kus on suured kahel jalal  kõndivad tankid, silmaklapiga koer ja napis rõivastuses snaipernaine, kes on põhimõtteliselt taim! Et, noh… ma ei oskagi siia rohkem midagi lisada. Äkki ainult seda, et mängus saab õhupalliga lambaid taevasse saata?

× × ×

Need olid parimad videomängud aastal 2015. Mida toob aga käesolev 2016? Varsti saame teada!

 

Artikli autor:
Sten Kohlmann Twitter
Instagram @theriddimone

comments powered by Disqus