Aeg-ajalt näeb ilmavalgust mõni film, sari, videomäng, koomiks või mõne muu popkultuurimeediumi esindaja, mis vallutab eranditult kõikide inimeste südamed. Üks värskemaid taolise nähtuse esindajaid on Netflixi seriaal “Stranger Things”, mis on suutnud end jututeemaks pressida nii mitmeski mu tutvusringkonnas. Interneti eriavarustest pole vist mõtet rääkidagi. Ent mis selle niivõrd eriliseks teeb ning kas suur populaarsus on õigustatud?
“Stranger Things”, nagu ka nimest eeldada võis, keskendub veidratele asjadele. 1983. aasta väikeses Indiana linnakeses läheb peale ühte üsnagi pingelist Dungeons & Dragons mängusessiooni kaduma 12-aastane Will, keda asub otsima terve linn, eesotsas poisi ema Joyce’i ja venna Jonathaniga. Samal ajal leiavad Willi sõbrad Mike, Lucas ja Dustin metsast Willi otsides hoopiski müstiliste supervõimetega tüdruku, kes tutvustab ennast kui 11 (jah, pean silmas numbrit). Suure müsteeriumi keerisesse satuvad ka Willi vanem õde Nancy ning linna politseijaoskonnaülem Jim Hopper. Iga episood pakub pingelisi ja müstilisi situatsioone, kuid ka pisut kergemaloomulisemaid inimlikke momente, mida on vürtsitatud (või antud juhul pigem mahendatud) huumorikillukestega.
“Millie Bobby Brownile võib ennustada helget tulevikku Hollywoodis.”
Head sarja ei saa teha ilma heade näitlejateta ning siinkohal hiilgavad kõik osatäitjad oma suurepäraste rollisooritustega. Fantastilist tööd tegi kindlasti Winona Ryder, kel on seljataga küll korralik karjäär, ent kelle puhul tundub “Stranger Things” siiski üks parimaid asju, millest ta kunagi osa on võtnud. Samuti tuleb kiita sündmuste keskmes olevaid lapsnäitlejaid, kes reaalselt oskavad kehastuda teisteks inimesteks, mitte jätta kõigest muljet, et nad on oma laused tublilt pähe õppinud ning need nüüd enam-vähem soravalt ette vuristavad. Eraldi on äramärkimist väärt Eleveni (jah, jätkuvalt räägime numbrist) rollis oleva Millie Bobby Browni etteaste, kel on vähe dialoogi, mis tähendab, et suurema osa ajast väljendab ta oma emotsioone lihtsalt oma näoilmete, kehahoiaku ja muude erinevate maneeridega. Noorele neiule võib ennustada helget tulevikku Hollywoodis. Pisem shout-out ka Hopperit kehastavale David Harbourile… lihtsalt seetõttu, et mees ka hiljutises “Suicide Squadis” väikse rolli tegi.
Kogu sari on üks suur armastusavaldus 80-ndate filmi- ja teleklassikale, mille kasuks räägivad nii praktiliste efektide kasutamine kui ka fantastiliselt nostalgilise hõnguga heliriba. Sarja muusika võiks lausa eraldi albumina endale plaadiriiulisse soetada, sest see on väärt kraam! Kõige selle tulemusena on “Stranger Things” taotuslikult klišeeline, kuid see ei takista sel olemast üks viimase aja värskeima fiiliga seriaale. Juba ainuüksi need esimese hooaja 8 episoodi maksavad Su Netflixi kuutellimuse ära ning kui sari vaadatud, ei tasuks lepingut kohe tühistama hakata.
Kasvõi austuse mõttes.
Steni Twitter
Instagram @theriddimone