Ma ei tea, kuidas teiega on, aga Dave Chappelle on üks nendest meestest (Eminemi jms kõrval), kes mind üles kasvatas. Ma tean, et ta tegi seda siin paljude minu vanustega. Dave’i etendatud Rick James, Prince ja mustanahaline valge äärmuslane on vaid üksikud näited tema geniaalsusest. Dave, nagu ka mina pärast teda, näeb maailma, selle muresid ja probleeme alati hiphop muusika vaatenurgast. Hambad ristis varastasin Dave Chappelle Show episoode oma dial-up internetiga ja õppisin Lääne maailma tundma läbi tema hoolikalt meisterdatud filtri ning ma valetaks, kui ma ütleks, et suurem osa tema sketše ei ole mul peas siiamaani. On.
Mäletan selgelt enda ja oma sõprade kurbust, kui show lõppes ja seda šokki, kui kuulsime, et mees on natuke “ära pööranud” ja ennast “otsima” asunud. Kõige klaarima peaga mehe silmavaade on häguseks muutunud. Mis meil siin maailmas siis veel alles on? Hiljem tema intervjuusid lugedes ja vaadates sain aga aru, et meie siin väikeses Eestis ei hakka mitte kunagi mõistma seda, kui fucked up seal Hollywoodis need asjad ikka on ja, millise mängleva kergusega võib see keskkond seal normaalse inimese täitsa vussi keerata. Just seda nimetaski Dave muide ka oma eemaloleku üheks peamiseks põhjuseks – Hollywood on tuksis koht.
See sama olukord on laienenud nüüd, aastad hiljem, üle terve maailma – maailm on tuksis. Iroonilisel kombel tähendab see aga seda, et ei ole paremat hetke Dave Chappelle’i naasemiseks ekraanile. Loomulikult planeedid ka joondusid korralikult, et samale ajale kukkus ka A Tribe Called Quest’i ootamatu ent oodatud viimase albumi reliis.
Dave avas Saturday Night Live‘i stand-up monoloogiga ja see kõlas täpselt sama geniaalselt nagu Dave Chappelle kõlama peab. Nagu mitte ühtegi päeva ei oleks vahepeal möödunud. Nagu ta oleks eelmisel õhtul Rick James’i paruka kostüümilaenutusse tagasi viinud ja hommikul SNL’i proovi läinud. Mitmel pool nimetatakse tema avamonoloogi juba kõige paremaks avamonoloogiks SNL’i ajaloos ja no me teame, mis leveli koomikud ja mitte koomikud neid avamonolooge läbi aastate on teinud.
Lisaks monoloogile osales Chappelle loomulikult mitmes sketšis, kus nägime meest oma vanas headuses. Toodi tagasi karakterid aegade tagant ja vajutati ühiskonna valupunktidele. Ameerika inimestele üks litter valusam kui teine ja kõike seda temalikus absurdsuses.
Kokkuvõttes loodan siiralt, et see edukas ülesastumine SNL’i laval süütas Dave’i uuesti ja tema kirg suurel areenil head nalja teha on tagasi.