Filmiarvustus: Rogue One: Tähesõdade lugu

Pean ausalt ütlema, et “Rogue One: A Star Wars Story” ei olnud mu oodatud filmide nimekirjas just väga kõrgel kohal ning sattusin selle esilinastusele ka pigem juhuse tahtel. Kuigi treilerid olid senimaani üsnagi lahedad, ei tekkinud samasugust vaimustust kui “The Force Awakensi” puhul. Ehk on asi selles, et juba nüüd, kui väljas on alles teine teos “igal aastal ilmuva Star Warsi filmi” plaanist, tunnen ma, et olen neist pisut väsinud.

 

 

Samuti ei aita kaasa fakt, et “Rogue One’i” olemus on üldiselt üsnagi tühine. Filmi keskne narratiiv keerleb kurikuulsa Death Stari ja selle ehitusplaanide varastamise ümber. Sellest tulenevalt on vähegi teadjamal inimesel (ning võttes arvesse, et “Star Wars” on juba aastakümneid olnud popkultuuri üks lahutamatu osa, on peaaegu iga teine see vähegi teadjam inimene) koheselt selge, millega lugu lõppeb. Tänu sellele kaob aga igast stseenist igasugune pinge, sest filmi lõpptulemus on algusest peale selgem kui seebivesi…

“Osade tegelaste nimed õppisin ma ära alles viimase veerandtunni jooksul.”

Kaugeks jäävad ka teose tegelased. Olgugi, et filmil on kestvusaega üle kahe tunni, jäävad paljud neist (kui lausa mitte kõik) liiga võõraks. Osade tegelaste nimed õppisin ma ära alles viimase veerandtunni jooksul ning sedagi seetõttu, et ekraanil valitsev olukord nägi ette ühe tegelase nime pidevat karjumist teise tegelase poolt… ja vastupidi. Tegelasi on niivõrd palju, et film tundub nende (ja neid innustavate motivatsioonide) korralikuks tutvustamiseks liiga lühikeseks. Seetõttu leidsingi end korduvalt olukorrast, kus ma pidin alles nähtud karakteriga juba hüvasti jätma, et teda peale seda ekraanil enam mitte kunagi näha.

 

 

Kus film aga hiilgab, on selle visuaalne külg. “Rogue One” (nagu ka “The Force Awakens” enne seda) tundub nagu õige “Star Warsi” film, mitte nagu need esimesed kolm episoodi, mille iga stseen kubises pikslitest ja polügonidest. “Rogue One” tundub minimalistlik ning lihtne, olgugi, et ekraanil toimuv märul on vahel tihe ning täis detaile. Kaameratöö on suurepärane ning osad, vägagi konkreetsed stseenid on meisterlikult tehtud (kuigi see üks stseen selle ühe tegelasega oleks võinud veelgi parem ja suurejoonelisem olla).

“Tegu on “Star Warsi” filmiga.”

“Rogue One” on n-ö vahefilmina täiesti adekvaatne pilguheit teatud aktsioonide telgitagustesse, aga selle kõige parem omadus on samal ajal ka tema halvim – tegu on “Star Warsi” filmiga. Ta sõltub täielikult originaaltriloogiast, mis takistab tal töötamast üksiku koherentse tervikuna. Tegemist on spetsiifilisele inimrühmale mõeldud üle keskmise teosega, milles on lõbusat märulit ning mis on silmale ilus vaadata.

 

 

Tegelikult tahaks ma sellest tunduvalt rohkem kirjutada, aga need mõtted oleksid suured spoilerid teistele seeria fännidele. Minge vaadake film ära (sest ta on siiski vaatamist väärt) ja siis võime ümarlaua ümber istudes rääkida, et miks need Stormtrooperid ikka veel lasta ei oska.

Leia mind twitterist, leia mind instagrammist!

comments powered by Disqus