Arvustus: 5MIINUST – Rämmar

Aasta 2017 oli Eesti hiphopi jaoks päris viljakas. Ilmus hulganisti erinevaid riliise nii albumi, miksteibi kui EP sildi all (ühtegi playlisti sedapuhku veel ei ilmunud). Vaatame üle ilmselt kõrgeima profiiliga EP möödunud aastast ehk 5MIINUST „Rämmar“, peale mida see sõna end Eesti eri paigus elutervelt sisse seadnud on.

Üks peamine mõte, mis „Rämmariga“ pähe hüppab, on see, et abirattad on küljest ära tulnud. Võrreldes kõrgekaliibriliste külalisartistide valanguga „Aasta albumil“ on siin täpselt 0-1 külalist: debüüdil kahel lool kaasa teinud Magnum Pi on nüüdseks ammu kollektiivi täieõiguslik liige ja ka „Naabritel“ fiitiv Sass Henno on sisuliselt kuues miinus. Selles kajastub sõnum, et projekti keskmes on see, kes on 5MIINUST, ja see, mida nad ise teevad.

Sobival kombel on sellega paralleelselt tiimitöö aspekt paremaks läinud – juba debüüdil leidus palju sellist ülesehitust, kus keegi-tuleb-laob-16-siis-tuleb-ref-ja-siis-keegi-teine-laob-16 asemel tehti palju rohkem järjest 4-, 6- või 8-realisi salme, mis on piisavalt lühikesed, et jääb selline konstantse cypheri ja reavahetuse tunne. Selle muidu värskendava muutuse mõju piiras tuntav tasemevahe Korea-Kohver ja Lancelot-Päevakoer tandemite vahel. Siin on aga tase üldiselt tõusnud ja ühtlustunud ning sellest jääb professionaalsem mulje, kuna momentum säilib ilma, et keegi teatepulka maha pillaks.

Trapi, house’i ja tümaka elemendid on esimesest albumist ka teise ulatunud, kuid tervik (mille taga lisaks Põhja-Koreale on Paul Oja, Critikal ja 372) on varasemast maksimalistlikum, eriti näiteks „Skittles“. Siinse pammöllu-hopi lähtepunktid esimesest projektist on eelkõige „Reiv“, „Kuum“ ja „Fuuria“.

 

 

Teemadevalikult ja attitude’ilt on see kahtlemata see sama 5MIINUST, mida varemgi teadsime, ja mingis mõttes tugevamaltki kui varem – kuulajale tehakse selgeks, mis selle mustvalge kriipsu-ja-ringi logo taga seisab, ja ta pannakse võta-või-jäta olukorda. Ta kas tahab sellist kraami või ei taha, aga miinused ise kompromisse tegema ei hakka. Siinkirjutajal on selle stiili suureks austamiseks vist liiga suur protsent mingit puritaanluse jäänukit, aga põhimõttekindlus on sümpaatne.

„Surra saab homme, elame täna“, lausub Kohver „Deliiriumis“, mis võtab pundi modus operandi kokku. 5MIINUST loodud maailm koosneb sisuliselt lõpmatust möllust: alles plaadi lõpuloos, peale veerandtundi kätketud jaurumaratoni ja sellele järgnenud deliiriumit ilmneb, et ka nende maailmas eksisteerib mölluväline sfäär, mis koosneb – tõsi küll – hommikust, kojusõidust ja ilmselt ka ringikäivast peast ja hallisegusest sitast suusailmast. Kõige ehedam on ilmselt korterilabrakas „Naabrid“. Seega võib aru saada küll, miks tahta keskenduda sellele ilmale või faasile, kuhu argielumorjendus ei ulata – puhas eskapism. „Klubis on lapsed, kes maailma ei sobi“.

„Rämmariga“ keskendus 5MIINUST oma identiteedi senisest konkreetsemaks muutmisele, seda „Karusselli“ näol ka edasi arendades.

 

Täägid:

comments powered by Disqus