TESTHAMLET: 2005. a. Porsche 911 Carrera S – auto vanus pole oluline, kui sul on manuaalkastiga Porsche

Kui tuleb pakkumine teha lühike sõit 14 aasta vanuse manuaalkastiga Porsche 911 Carrera S’iga, siis liialt palju küsimusi pole viisakas küsida. “Kus?” ja “millal?” on piisavad, et kogu vajalik info kätte saada. Olgugi, et sõit oli lühike, oli see kõike muud kui tavaline.

Minu esimeses TESTHAMLETi loos, kus oli au sõita punase Porsche 718 Boxster S‘iga, sai lahtist sportautot õigusega kiidetud. Muidugi on iga autoentusiasti soovide nimekirjas teha üks korralik sõit Porschega, kuid minul on see vaid osa rehkendusest. Teine osa on see, et antud Porsche võiks veel olla manuaalkastiga.

Hiljuti tekkis võimalus saada selline kogemus. Ilmselgelt pole tegemist ametliku pressi autoga. Samuti ei saa siit lugeda terve nädalavahetuse või isegi päeva jooksul läbitud pikast testsõidust, kus autot väga põhjalikult tundma õpiks. Märksõnad on short and sweet. Mõnikümmend minutit lõbusat sõitu Kiili ümbruses ja siis üks meelelahutuslik jupp sealt Ülemiste Keskusesse. Kiire, konkreetne ja oi kui lõbus.

 

 

Kiire ajalootund selle auto kohta, ma luban et see ei kisu liiga pikaks. Tegemist on 2005. aasta Porsche 911 Carrera S‘iga. See tähendab, et sportauto on 997-nimelise põlvkonna valikust. Antud 911 generatsiooni nimetavad paljud autoajakirjanikud viimaseks kompaktseks ja analoog 911 mudeliks. Analoog seepärast, et järgnevate põlvkondade puhul said ka tavalisemad Carrera mudelid turboülelaadimisega mootorid ja roolivõim liikus hüdraulilise pealt elektrilise süsteemi juurde. Muidugi on 911 ka tänapäeval sportautode A ja O, eks vanemad mudelid on lihtsalt pisut tooremad.

 

Porsche 911 jääb ikka Porsche 911-ks

Võrreldes esimese sõidukogemusega Porsche 911’ga Auto24 ringrajal Audrus, on tehnilised erinevused eelkäijaga märgatavad. 14 aastat arengut Porsche maailmas võib küll mehhaaniliselt olla suur muutus, kuid peamised põhitõed jäävad ikka ja alati samaks.

Välimuse peal pikalt peatuma ei jääkski. Porsche 911 on üks nendest autodest, mis on alati äratuntav, olgu see 50 aastat vana mudel või äsja esindusest välja veerenud uhiuus auto. Samas oli 911 Carrera S omajagu kompaktsem kui rajal testitud praeguse põlvkonna sõidukid. Pikkuselt ja laiuselt ei tundunud see palju suurem kui näiteks praegune Boxster või Cayman.

 

 

Interjööris on samuti väga palju äratuntavat. Madalad istmed, rooli taga näidikutena olevad viis “kella”, mille keskmes on tahhomeeter, ja üldised jooned mööda armatuurlauda leiduvad siiani ka viimastel mudelitel. Tänapäeva autodel on lihtsalt natuke vähem nuppe ja suurem puutetundlik ekraan. Porschele meeldib nende traditsioon ja sellest on koheselt aru saada.

Enne, kui rooli taha istuda sain, sõitsin mööda käänulisi teid kaasreisijana. Kui auto omanik teisel käigul gaasi põhja vajutas ja 6-silindrilise vabalthingava mootori pöörded peaaegu 7000 peale lendasid, olid koheselt ihukarvad püsti. Lahtiste akendega peegeldas heli mööda kõrval olevaid puid ja teebarjääre auto kabiini ning see oli ägedalt toores ja mehhaaniline.

Lahedad käänulised teed läbitud, oli aeg kohtade vahetuseks ja ise rooli taha istumiseks. Ma loodan, et minu elus tuleb veel mitmeid sõite Porschedega ja samas loodan, et see ei muutu minu jaoks kunagi tavaliseks. Olin närvis ja elevil nagu 11-aastane poiss, kes sai äsja uue Minecrafti mängu lisapaki. Või mängitakse tänapäeval rohkem seda Fortnite’i? Ma ei tea, aga iva on selles, et manuaalkastiga 911-ga sõitmine on üks tõeline unistuse täitumine.

 

 

 

Müra taustal on käed ja jalad tööd täis

Esimene reaktsioon 911 Carrera S’i juhiistmel end sisse seades oli, kui hästi kõik sõiduks oluline timmitud on. Rool oli jube hea tunnetusega ja täpselt õigel kaugusel. Pedaalid olid mugavalt asetatud sujuvateks käiguvahetusteks ja heel and toe tehnika rakendamiseks ning istumine oli täpselt selline nagu peaks.

Sõites oli kõige hämmastavam gaasipedaali täpsus. See oli suuresti tänu vabalthingavale jõuallikale, mis reageeris koheselt. Gaasipedaal oleks nagu trossiga ühendatud mootori külge ja iga millimeetri liikumise peale olid pöörded kohe tõusmas.

 

 

Tänu täpsetele pedaalidele oli käikude vahetamine väga loomulik, sest kõik juhtub justkui iseenesest. Jalg pidurile, sidur alla, pidurduse ajal heel and toe tehnikaga korra gaasi, vahetus kolmandalt teisele, sidur lahti ja keera kurvi sisse. 911 lausa kutsus pidevalt käike vahetama, sest kõik toimis nii täpselt.

Auto tagaosas olev 6-silindriline, vabalthingav boksermootor oli mõnusalt lineaarse minekuga. Vallandades kõik 360 hj alles kõrgematel pööretel, pole absoluutse kiiruse jahtijatele alati seda kohest järsku kiirendust, mida pakuvad tänapäeva turbomootorid. Kuid väljaspool ringrada ei soovigi ma kõige kiiremat autot. Ennekõike on tähtis sõiduelamus, emotsioon ja see tunne, mis katab käed ja kukla kananahaga.

Seda pakkus 3,8-liitrine jõuallikas küllalt ja isikupära oli mootoril rohkelt. Alates 4000 pöördest hakkas mootor eriti jõuliselt tõmbama, 5000 pöörde juurest läks müra veel valjemaks ja 6000 pöördest piirajani oli kõrvu kostuv mehhaaniline sümfoonia võrratu.

 

 

Auto tasakaal ja vedrustus oli selline, nagu Porsche sportautolt ootaks. See tähendab, et peaaegu ei panegi midagi väga tähele. Auto on alati balansis ja saab võimalike mühkude ja konarustega teel väga hästi hakkama. Kurvist väljudes gaasi andes rebib auto edasi täpselt selles suunas nagu soovid.

Rool oli pisut kergem, kui ma oleks oodanud, kuid alati oli tunda mida esirattad tegid. Lisaks tänu 997-põlvkonna võrdlemisi kompaktsetele mõõtmetele oli auto paigutamine väga lihtne. Kordagi ei tekkinud mingit kohmetuse tunnet või kõhklust, kas ja kuidas nüüd auto käituda võiks.

 

Lühike sõit, kustumatu mälestus

Sama kiiresti, kui minu sõit 2005. aasta 911 Carrera S’iga algas, oli see ka juba läbi. Olin manuaalkastiga Porsche sõitu oma peas aastatega päris palju üles kütnud: “see ju peab olema üks parimatest kogemustest, mida autoroolis kogeda võib.” Võin õnneks kinnitada, et nii see ka on.

 

 

On kiiremaid, mugavamaid ja lihtsamaid autosid millega sõita. Aga see pole üldse selle loo iva, sest sõiduelamust ja emotsiooni ei saa mõõta numbritega. See lühike sõit ei jää meelde enneolematu tippkiiruse või kiirendusaja tõttu, vaid hoopis selle kogemuse, tunnetuse ja hindamatu väärtuse pärast.

Carrera S’i mootori heli, roolitunnetuse ja käiguvahetuste nautimine hoidis pidevalt suu naerul ja peas ketras koguaeg mõte: “See ongi nii hea, see ongi nii hea!” Vana ja proovitud retsept vabalthingava mootori, väga mõnusa käsitluse ja manuaalkastiga auto puhul lihtsalt ei igane. Selliseid autosid jääb tänapäeval kahjuks aina vähemaks, mistõttu peaks neid veel enam hindama. Õnneks on ka praegu Porsche üks nendest autotootjatest, kes sellest aru saab.

Suurimad tänuavaldused 911 Carrera S omanikule unustamat sõidukogemuse eest.

 

comments powered by Disqus