Nüüd, kus käes on suvi, särisevad grillid ja küpsevad päikse käes inimesed, ei tasu unustada, et küpsetustööd on tegusalt läbi viidud ka muudes kohtades – nagu näiteks helikindlad lindistustehnika alla maetud ruumid. Toon välja mõned üllitised, mis viimase kahe kuu jooksul ilmavalgust näinud on. Üsna mitmekordselt on esindatud USA läänerannik – päikse hulk mängib vist ikka sealses aktiivsuses võtmerolli, ah?
Ah jaa, artikli pealkirjas kasutusel olev termin “räppalbum” on seal selleks, et kedagi kuskil närvi ajada. Enjoy!
Tech N9ne – Special Effects
Täiesti ulmeline, kuidas see mees jaksab. Ta plaadiväljastamise ja kontserdiandmise intensiivsus on sisuliselt vastav tema flow intensiivsusele. Orienteeruvalt ühe-kuni-kaheaastaste vahedega ilmuvatel albumitel on enamasti üle 20 loo (nii ka siin), lisaks dropib ta regulaarselt EPsid ja collab-plaate.
Selle produktiivsuse juures on ta kvaliteeti üllatavalt kõrgel suutnud hoida, 2013 aasta „Something Else“ võib vabalt Techi üheks tippsaavutuseks pidada. „Special Effects“ peal on mitmed asjad nõnda nagu vanasti: nagu varem, vastutab mitmeid stiile hõlmava produktsiooni eest sisuliselt üks mees – Seven; hulgaliselt on külalisartiste, kuulsamaist näiteks Eminem ja T.I; tehniliselt on Tech N9ne laitmatu. Võrreldes hiljutiste plaatidega on tervik samas vähem efektne ja fookusest jääb vajaka. Isiklikult arvan, et nn „Illmaticu formaat“ võiks säravaid tulemusi anda, aga, noh, soovmõtlemine in tha house.
Skyzoo – Music for My Friends
Skyzoo kolmas plaat jätkub suuresti sealt, kus teine pooleli jäi: valdavalt on tegu mahedamat laadi idaranniku nõksumisega, aeg-ajalt esineb ka džässilikke varjundeid. Värsid on mahedad ja küllaltki siseriimirohked, lisaks kumab ka respekti traditsioonidele ja ajaloole – näiteks ühes kohas kõnnib taustast mööda Nasi „Street Dreamsi“ refrääni lähedane sugulane, kel on küll teised riided, aga ühised geenid on näha. Albumil külas muuhulgas Bilal, The Rootsi ninamees Black Thought ja Jadakiss.
Meek Mill – Dreams Worth More Than Money
Robert Williams – ehk Meek Mill – on ilmselt MMG plaadifirmas põhimehe William Robertsi – ehk Rick Rossi – järel tähtsaim nimi. Vangla ja muude asjade tõttu on „DWMTM“ ilmumine mõnda aega veninud, kuid nüüd on ta lõpuks väljas.
Laias laastus on tegu soliidse põhivoolu-räpi albumiga (selleks liigituseks piisab pilgust träkklistile: kaasa teevad Nicki Minaj, Ross ise, Drake, The Weekend ja Future). Meek on oma flow käigud rohkem sujuvamaks lihvinud, kui need varem olid, aga ta on endiselt üks kõige, ee… intensiivsema stiiliga räppareid hetkel. Ühtegi jõge see album vast teistpidi voolama ei pane, aga soliidne on ta küll. Nagu iga jook ei pea olema viski ajast, mil Sean Connery esivanemad torupilli käsitsemise vallas esimesi katsetusi tegid ja iga raamat ei pea olema Jorge Luis Borges – tihtilugu on neid hetki, kus on vaja midagi lihtsamat, midagi konkreetsemat. Plusspunktid veel scarfaceliku „Stand Up“ eest.
Pete Rock – Petestrumentals 2
Nagu nimi viitab, on tegu järjega aastal 2001 ilmunud „Petestrumentalsile“. Instrumentaalne hip-hop on mõnus vaheldus räpi üldisele hoogsusele, nagu saaks hetkeks linnamürast eemale ja maakodus kiiktoolis aega parajaks teha. Või noh, enamvähem. Soulist lähtuvad juured on Pete Rocki identiteedi keskne osa, nii et souli, funki ja džässi leiab siit küll. Plaat on tervikuna loomult soe ja atmosfääri annavad nii mõned vokaalsämplid, kui kumisev bass ja klassikalised boombapilikud trummid, tükati ka puhkpillid. Puhkpillidest rääkides shoutout „T.R.O.Y.le“, mis on endiselt siinkirjutaja lemmiklugu.
Snoop Dogg – Bush
Mahehäälne vanameister on oma sõbra Pharrelli – kes juhuslikult-juhuslikult siin kõikide lugude produtsent on – jälgedes päiksepaistelise 70ndate hõnguga retrofunki radadele sammunud. Sellest albumist tundub õhkuvat suve – võibolla on asi selles, et Californias, erinevalt mõnest kohast („khmkhmkhm ei tea mis kohale see kujundlik köhahoog küll viitab“), on suvine hõng üsna sagedane nähtus. Aga siiski, see tundub olevat suveks tehtud, täpselt nii, nagu seda on suveriided, rannatoolid ja küpsed arbuusid-ja-virsikud. Seega soovitav tarbida enne, kui tsükliline parim-enne möödub.
Taiest aitavad maitsestada muuhulgas sellised nimed nagu Kendrick Lamar, T.I., Gwen Stefani ja Stevie Wonder on the harmonizzle.
Czarface – Every Hero Needs a Villain
7L & Esotericu ja Inspectah Decki ühispunt Czarface tundub olevat üks neid kooslusi, mille planeeritult ühekordne etteaste osutus edukamaks, kui osalised oodata olid osanud, misjärel uued hooajad juurde kirjutati. Sarnaselt näiteks Gangrene’ile – kellel psühhedeeliahõnguline ja –teemaline, siin aga koomiksilise alatooniga nurgeline jaur – on poisid leidnud boombapile oma lahenduse, mida nad järjekindlalt ka ellu viivad. Kaasa löövad muuhulgas legendid nagu GZA, MF Doom, Large Professor ja Method Man. Küte ja flow’d on konkreetsed, aga sujuvad. Selle plaadi kuulamiseks ei pea olema kodakondsuselt tõsipea, aga kui asjad nõnda olevad, siis tundub Czarface olema kindla peale minek.
Dom Kennedy – By Dom Kennedy
On sul kunagi kiire olnud? Dom Kennedy ilmselt ei tea, millest sa räägid. Oma tempo ja maneeride poolest on ta nagu lääneranniku Curren$y, kuigi ilma selle näiliselt lõputu auto-ja savuriimide arsenalita, mis viimase temaatikast lõviosa moodustab. „By…“ on albumitäis pretensioonivaba, rahulikku ja mõnusat lääneranniku räppi. Kõla domineerib g-funkilik süntesaatorikeskne kõla, paar lugu on produtseerinud ka DJ Dahi, üks viimase aja parimaid produtsente, kes suurt kära tegemata mitmete räpparite plaadi juurde ilmub ja puhast kulda lindile puhub. Oleks mul Impala, sobiks see playlisti küll.
Thundercat – The Beyond/Where the Giants Roam
Kendrick Lamari „To Pimp a Butterfly“ puhul ei tohiks mööda vaadata sellest, et see ei ole vaid ühe mehe magnum opus, vaid selle loomise taga seisab mitu väga-väga andekat artisti. Plaadi edu on nendele teenitult ka lisatähelepanu toonud, mistõttu on üsna soodne aeg uut materjali väljastada.
Üks neid on Thundercat, virtuoosne bassimees, keda lisaks oma loomingule võib kuulda näiteks oma L.A. avangardkamraadi Flying Lotuse või Erykah Badu plaatidel. Uuel EP-l jätkab ta oma džässi- funki- ja elektroonikamaigulisi gruuve sealt, kus „Apocalypse“ pooleli jäi, seekord varasemast meditatiivsemas võtmes.
Bilal – In Another Life
Samuti oli „TPAB-ga“ seotud Bilal, mees, kes on mitmeid suurepäraseid räpialbumeid oma häälega õnnistanud (ja kindlasti üks parimaid r’n’b lauljaid, kes Tallinnas käinud). Uus album on varasematest kaootilisem – vähemasti ei tundu ta nii ühtne, kui eelmised kaks üllitist -, kuid see ei tähenda, et tegu poleks hea muusikaga. Külas Big K.R.I.T. ja vastuteenet osutav Kendrick.
Oddisee – The Good Fight
Wale ei ole ainus Washingtonist võrsunud värsisepp. Oddisee on kindlasti üks parimaid päälinna esindajaid räpi vallas. Uuel albumil „The Good Fight“ on ta jätkuvalt kõikide lugude produtsent, lisaks sellele ka räppides ja sporaadiliselt lauldes, seda kõike ka hästi. Vaib on atmosfääriline, aga mitte uimane ning värsid on nii sisukad kui ka tehniliselt väga mõnusad. Üks radarialuseid pärle 2015 räpist ja vähemalt minu arvates on Mello Music Group tugevaim MMG hetkel.
Miguel – Wildheart
Miguel kerkis esmakordselt esile siis, kui näiteks Blu ja hiljem ka Wale lugudel refrääne laulis. Edasine on ajalugu ja Wildheart on album järjekorranumbriga kolm. Tenor on jätkuvalt uhke, avant-rnb on jätkuvalt teemas. Metsiksüdamel on ta princeilikum kui varem – see on pagana laisk, aga olukorra ilmestamiseks igati sobiv sõna.
Donnie Trumpet & the Social Experiment – Surf
Chance the Rapperi uus punt on väga huvitav mitmes mõttes.
- See on kollektiiv, kus räppar on üks instrument mitmete hulgast. Nagu nimest välja lugeda võib, ei ole mitte tema, vaid Donnie Trumpet pundi liider. Meenutab Big Daddy Kane’i ansamblit Las Supper, kus vanameistri sulandumine souli tähistas tema esimeste albumite ajast alguse saanud rännaku loomulikku jätku.
- Lisaks bändile enesele on külaliste valik väga mitmekesine; muuhulgas võib kuulda Busta Rhymes’i, Noname Gypsy’t, J. Cole’i, Big Sean’i ja Erykah Badu’d.
- Muusika on hea ja klassifitseerimatu – tükati funk, siin-seal räpilik, siis jälle the Beach Boys’i meenutav päiksepaistepopp, siis mahe jazz. Üks instrumentaalpala meenutab suisa Miles Davise loomingut (a la „In a Silent Way“ ja „Sketches of Spain“) -Donnie Trumpet ikkagi! Oma koht on nii pillimängul, räpil kui laulmisel, mis võiks halval juhul välja kukkuda jubeda umbluuna, aga on pigem nagu Kirju Koer kõlalises vormis.
- See tekitab veelgi rohkem huvi Chance’i debüütalbumi osas – jutud käivad, et tolle pääl võib kuulda näiteks André 3000 ja Frank Oceani hääli. Olgu mis on, ilmselt saab asi olema rets.
A$AP Rocky – A.L.L.A (At Long Last A$AP)
A$AP Rocky muusika on minu jaoks pisut nagu James Bondi filmid. Sealt ei ole oodata spirituaalselt valgustavat sõnaseadmist, vaid suurepärast esteetilist kogemust. See on täiesti sobilik, kuna muusika KESKNE element ei ole siiski laulusõnad, täpselt nagu raamatu keskne element ei ole kaanekujundus, riiight?
Rocky flow on mahe ja alati taustadega kameeleonlikult kokku sobituv, produtsentide meeskond on loonud suurepäraselt eklektilise taustade assortii ja nagu oodata võis, on külaliste valik väga timm ja väga mitmekülgne – Mos Def’ist M.I.A.’ni ja sealt Rod Stewartini. Kui kunagi peaks ilmuma Maria Fausti ja Ata Kak’i koostöös sündinud pala, siis ilmselt oleks see A$AP Rocky albumil. Ja äärmiselt huvitav oleks ta samuti.
Vince Staples – Summertime ’06
Vince Staplesi loomingut kiites riskin ma juba rikkis askofoniks muutumisega, nii et liiga pikalt sellel taustalool peatuda ei ole mõtet. Igatahes kui „Hell Can Wait“ EP näitas kamaluga potentsiaali, siis vähem kui aasta hiljem ilmuv debüütalbum on juba täismäng. Lääneranniku hip-hopis on viimasel ajal hakanud levima üsna kindlat stiili album – autobiograafilises mõttes kontseptuaalne gängstaräpi elementidega narratiivlugu -, seda laadi on ka „Summertime“. Minu arust kõnnib ta tõsiduse ja meelelahutuslikkusega kuldset teed YG ja Kendricku plaatide vahel, olles tõsine ja sisukas, aga ka lihtsalt väga nauditav. Taustade eest vastutab peamiselt vanameister No I.D., aga oma panuse annavad ka Christian Rich, DJ Dahi ja Clams Casino. Tulemus on nende nimede summa vääriline ja kõla on väga iseäralik – kuidagi minimalistlik ja löökpille ja plakse ja kõike sellist rõhutav, aga samas väga mahlane. Lisaks bass, mis ilmselt ka Manuel Noriega majast välja kupataks.
Suvi jätkub kindlasti huvitavalt ning uut muusikat on väljastamas muuhulgas Tame Impala, Ghostface Killah, Gunplay, Frank Ocean, Migos ja mine tea, kes veel. Milliseid albumeid ootad sina?
Artikli autor:
Asko Astmäe
Asko Twitter