Ülevaade: märkimisväärsed hip-hop albumid kevadel 2017 osa 2

Kevad hakkab lõppema ja on aeg rahulikult üle vaadata, mis muusikat aasta alguses ilmus, et klaarimas kliimas terad sõkaldest eraldada. Aasta teine kokkuvõte käsitleb varakevadist muusikat ja siit leiab endale muusikat nii pehmema meloodia sõber kui agressiivsema biidi austaja. Loe lähemalt ka kõiki meie teisi suuremaid hip-hop reliise kokkuvõtvaid ülevaateid.

 

12EEK Monkey – Xibalba Spa

Genka ja Põhjamaade Hirmu ühisprojekt on väga krüptiline taies, mis on läbi mahedate, aga samas süngete left-field taustade ka avatud. Selle sama tiheduse ja krüptilisuse tõttu ei ole ta ilmselt kõigile, aga jorgeluisborgesliku räpi ja Baraka sõpradele peaks väga hästi sobima. Nii nagu „Finnegans Wake’iga“, tasub kirjelduste asemel ise pea ees sisse hüpata.

 

 

Future – HNDRXX

Kui tavaliselt võivad paradoksid artisti iseloomus anda ainest ühe, nende vastuolude poolest komplekssemaks muutuva projekti jaoks, siis Future on selle olukorra lahendanud nii, et droppis kaks albumit, kumbki eri näoga. Üks Future kui trapper, kes askeldab tellistega rohkem kui Sangaste lossi ehitusmeistrid, teine aga emotsionaalne tegelane, kes oma tundeid lahkab. Kuigi mõlemad plaadid on pikad, siis sealmaal sarnasus suuresti lõppeb: „FUTURE“ peal on head produktsiooni, aga paljud lood on geneerilised ja hästi jääb meelde vaid flöödimeemiks muutunud „Mask Off“. „HNDRXX“ aga võiks trapimaailma innustada rohkem meeleolu loomise ja temaatilise laulukirjutamisega tegelema.

 

 

Sampha – Process

Sampha on siin-seal, kus ta kaasa löönud, muusikale tuntavalt omanäolise, samaaegselt hõljuv-sumeda ja hingestatud pitseri pannud. Tema tuntav käekiri saab jätku – ja on mõistagi rohkem välja arendatud – ka siin, mis on mõistetav, arvestades et pea kogu plaadi on Sampha ise kirjutanud ja ka produtseerinud.

 

 

Stormzy – Gang Signs & Prayer

Grime’i populaarseim imelaps on hakkama saanud debüüdiga, mis samaaegselt näitab seda, miks teda selline hype saadab, kui ka seda, et ta on veel noor, väljakujunev artist: grime-Stormzy ja ballaadi-Stormzy ei moodusta ühte persooni, vaid mõjub rohkem järsu maskivahetusena. Identiteedialaseid küsimusi kõrvale jättes on „GSAP“ aga üsna hüva album.

 

 

Thundercat – Drunk

LA bassivirtuoosi uus kauamängiv on veider, aga väga mõnus segu olmelisest teemavalikust, lühikestest paladest, mastaapsusest, jazz-funk’ist või funk-jazz’ist ja… yacht rockist. Ega naljalt ei leia kohti, kus võid samaaegselt leida nii Michael McDonaldi, Kenny Logginsi kui Kendrick Lamari.

 

 

Veel veebruarikuist muusikat:

5LOOPS – 2000misiganes LP

Kui Loopsi esimesed kaks albumit olid nagu üle-Eestilik räpisimman, siis kolmandal (ja väidetavasti võib-olla viimasel) kauamängival on asjade eest vastutav eelkõige kitsam ringkond nagu s’Poom, Härra Kivi, Krick ja Karl Kivastik.

 

 

CunninLynguists – The Rose

CunninLynguists on pea sama järjekindel kollektiiv kui ta on alahinnatud kollektiiv – või vastupidi. Igal juhul on see lühike EP ootuspäraselt mõnus kuulamine.

 

 

Gringo – Bonafide

Teine Hanf-Kungla rahva seast ilmunud sooloprojekt on esimene EHHi plaat peale Okymi „Brodmani 14“ plaati, mis peaasjalikult grime’ile keskendub. „Bonafide“ on samaaegselt robustne, värske ja kalambuuriderohke.

 

 

Jidenna – The Chief

Janelle Monáe Wondaland Recordsi kaudu esile kerkinud Jidenna on enda kuvandi esteetilise külje eest hoolt kandnud. Siinne debüütalbum on samuti korralik, aga ei maali temast veel arusaadavat pilti, kuna ta vahetab žanreid pea sama tihti kui erinevat värvi ülikondi. Eri tahkude poolest nagu sulam Duke Ellingtonist, A$AP Rockyst ja Fela Kutist, aga siiski mitte ükski neist.

 

 

Jonwayne – Rap Album Two

Stones Throw’ räppari teine stuudioalbum on nii lüüriliselt kui produktsioonilt mõjusam kui tema esimene.

 

 

Karriem Riggins – Headnod Suite

Rigginsi teine plaat meenutab tema esimest: valdavalt instrumentaalidest koosnev patakas jazziseid lühikesi instrumentaal hip-hopi palu.

 

 

Oddisee – The Iceberg

Viimase poole aasta jooksul on palju juttu olnud selle kohta, kes ja kas oleks Valges Majas õige isik, keegi, kellele saaks kindel olla. Oddisee pole küll Valge Majaga seotud, aga Washington D.C.’st on ta pärit küll, ja näikse olevat üks nendest washingtonlastest, kellele kindel saab olla. Plaat meenutab stilistikalt tema teisi hiljutisi üllitisi: mõnus, õige pisut left-field ja päris soulful, tema enese produtseeritud ja ühiskonnateadliku teemavalikuga.

 

 

Roc Marciano – Rosebudd’s Revenge

Öeldakse ikka, et sõbrad lähevad aja jooksul ühte nägu. Või kui ei öelda, siis siinkohal võib seda öelda küll: Roc Marciano on üle mitme aasta tagasi uue albumiga, ja kui tema jäine boom-bap minimalism ühes lakoonilise krimivestega on juba varemgi sageda koostööpartneri Ka omaga sarnanenud, siis nüüd on see veelgi sarnasem, kuna Roc Marci on samuti oma biitidest trummid sisuliselt välja visanud. Traditsionaalse boombapiga võrreldes oleks justkui märulist noir-tummfilm tehtud: sarnased pildid, aga teine modus operandi.

 

 

THEY. – Nü Religion: Hyena

R&B ja (t)räpi vahepeal asuva duo debüütalbum on kena kuulamine – mõnusalt õhulise ja nõtke kõlaga plaat.

 

 

comments powered by Disqus