Eliise Brigita Mõisamaa: leian ilu klassikaliselt koledaks peetavates asjades

Eliise Brigita Mõisamaa tegutseb grimeerija ja stilistina, aga lisaks kuulub ta ka inspireerivasse glamuurimeka Fankadelik naiskonda, kus ta ühendab endale need kaks südamelähedast valdkonda. Välimusega eksperimenteerimine on alati olnud Eliise Brigita jaoks rõõmupakkuv tegevus ja üldjuhul võtab ta seda katsetamist kui loomingulist ja mängulist protsessi.

 

 

Kus sa üles kasvasid ja kuidas on su lapsepõlvetegemised sind mõjutanud?

Kasvasin üles Tallinnas, aga metsa külje all, nii et põhilised mängumaad olid alati metsas ja sai mõnuga ringi joosta ning vabalt avastada. Siiani tunnen, et kui asjad on liiga hulluks kasvanud, siis tahaks natukeseks metsa põgeneda ja pead tuulutada.

Kuna mul on ka kaks õde, siis mängisime tihti dress up’i ja esinesime üksteisele. Moeshow ja ilusalong olid äärmiselt tähtsad mängud. Mina pakkusin väga populaarset soengustiili “kuke soeng” ja muidugi erinevaid jumestusstiile ema meigitarbeid laenates. Ja kui neid parajasti ei saanud võtta siis guaššvärvid ajasid ka asja ära. Samuti oli ema riidekapp väga põnev ja eksootiline koht, kust leidis alati ägedaid rõivaid. Unistustes olin piisavalt suur, et neid ise kanda. Emal on alati väga hea stiilitunnetus ja maitse olnud ning nooruses ka julgus eksperimenteerida ja olla välimuselt teistsugune. Usun, et väiksena seda nähes jäi ka mulle selline pisik külge. Muidugi see julgus lõi alles hilisemas vanuses välja.

 

 

Milliseid põhimõtteid sa järgid, kui jumestust/stiili lood?

Kui iseendale meiki teen ja riidesse panen, siis lähtun alati hetkelisest tundest. Päevad ei ole vennad ja seega on mu riidekapp väga erinevates stiilides kostüüme täis. Nimetangi oma riideid just kostüümideks – minu beebid, sest peaaegu iga päev toimub üks kostüümidraama. Muidugi on ka mul tagasihoidlikumaid päevi, kus suur pusa ja kapist esimesed suvalised püksid tunduvad ohutud ja mugavad. Sellegipoolest tahaks alati mingi erksa huulepulga huultele kanda. See toimib alati kuidagi maagiliselt. Isegi, kui on bad hair day või lihtsalt tuim olla, siis huulepulk kuidagi ergastab ja muudab kõik paremaks. Võib tunduda tobe, aga minu jaoks toimib.

Kui teistele inimestele stiililist nõu pakun ja jumestust loon, siis õpin enne tundma inimese enda maitset ja igapäevast jumestusrutiini, et pakkuda talle tema enda näolist komplekti koos väikese vimkaga. Kuidagi on ka nii, et minu juurde satuvad inimesed, kes usaldavad mu nõuandeid ja maitset. Sellist olukorda, et keegi õudusega lahkuks ja seebiga näo ära peseks, pole veel juhtunud. Üldjuhul ikka tutvutakse enne, kes ma olen ja millega tegelen ja suvaliselt ei tulda.

Kim Kardashiani meiki ma ei paku ja igasugused mega-kontuurimised ja paksud meigikihid ei lähe minu enda vaadetega kokku. Pigem leian, et rõhutades inimese enda loomulikku ilu on tulemus alati kaunim, kui luua kellelegi täiesti uut ja võõrast nägu.

Kuidagi eriliseks ma oma käekirja otseselt ei pea, arvan, et see on lihtsalt minulik ja sümbioosis minu enda isiksusega.

 

Kuidas sinust üldse sai jumestaja?

Ma pole kunagi tegelikult teadnud milleks või kelleks ma tahan saada. See grimeerijaks saamise protsess toimus kuidagi iseenesest ja nii oligi ilmselt minu jaoks õige. Mingi hetk tekkis mõte pähe ja sain ka kinnitust, et see sobiks mulle. Värvidega on mulle alati meeldinud mängida ja karaktereid luua on lausa lust ning aja möödudes sain aru, et mulle pigem meeldib nokitseda ja teha oma asja ning seda just pisut kunstipärasemalt kui võibolla tavalised ilujumestused. Seetõttu läksin ka Grimmikooli. Praegu ma lihtsalt tegelen nende asjadega, mis mulle hetkel meeldivad ja olen äärmiselt rõõmus, et saan niimoodi oma elu elada. Kes teab, võibolla viie või kümne aasta pärast tahan ma midagi hoopis teistsugust teha.

 

 

Millised on olnud su kõige ägedamad kogemused tööga seoses?

Eks ikka sõprade kunstiprojektid! Need kuhu saab enda hinge ja südant ka sisse panna, kaasa rääkida ja ideid genereerida. Praegu valmistamegi tiimiga ette muusikavideot mu andekale sõbrannale ja elevus on sees, et näha, mis me lühikese aja ja väikese ressursiga kõik koos luua suudame.

 

Millistest kogemustest veel unistad?

Tahaks areneda grimeerijana just eriefektide valdonnas. Et oleks oskus moondada kedagi täielikult, luua koletisi ja muid põnevaid karaktereid ja et see kõik näeks loomulik ja usutav välja. Algteadmised on olemas, puudub praktika ja kogemused. Kindlasti tahaks ka mõnes teises riigis mõne tuntud tegija käe all areneda. Võõras kohas tundmatute inimestega tundmatutes olukordades ja näha, mis comfort zone’ist väljapool toimub.

 

 

Mis sind inspireerib? Kes sind inspireerib?

Minu sõbrad inspireerivad mind igapäevaselt. Eriti mu naised. Nad on minu pere ja eredalt särav naiskond, kes igaüks on erinev, eriline ja andekas nii erinevates valdkondades, et kokku tuleb üks suur ja hull inspiratsioonipauk!

Ja muidugi olen ka see klassikaliselt koledaks peetavates asjades võlu leidja. Ja veel väikesed asjad – kui lõhnaõlipudel kukub mitmeks killuks siis korjan kõik kokku ja mõtlen, mida nendest teha ja kuhu need järgmiseks kleepida. Sellist sorti väikesed võlud.

 

 

 

Jaga inspiratsiooni, kuidas sa suudad alati iseendaks jääda?

Ega alati ei suudagi. Õnneks praeguseks olen aru saanud, et see on okei ja neid lahinguid otseselt enam pidama ei pea. Siis võtangi korraks aja maha ja lähen jälle edasi iseendana! Ilmselt see ongi oskus iseendaks jääda – tunda ennast piisavalt hästi, et lubada vahel äpardumisi ja ebatäiuslikkust.

 

Fotod: Kristiin Elmat // @elm4t

comments powered by Disqus