Kristo Õismets rulafilmiprojektist Project C: Sellised ettevõtmised hoiavad rulatamist elus

Paar nädalat tagasi jõudis erinevatesse sotsiaalmeediakanalitesse teade, et kuus Eesti rulatajat lendasid tänavakultuurifestivali Viljandi Bash eestvedamisel Hiinasse rulafilmi tegema. Projekti koodnimega “Project C” tegi kaasa ka rulataja Kristo “Kusti” Õismets, kellega Hooligan Hamlet juttu tegi. Loe intervjuud Kustiga ning sukeldu Eesti rulamaailma telgitagustesse!

Kusti, naasid just Hiinast, kus käisite Project C raames Viljandi Bashi jaoks rulafilmi tegemas. Küsin spordikommentaatorlikult, et mis tunne on?

Tunne on mega. Rula libises hästi, kaamerad töötasid laitmatult, pisikesed vingerpussid käisid asjaga kaasas, aga kõik on praegusel hetkel võrratu. Sõnadega on raske seda kõike kirjeldada. Kõik need päevad, mis nüüd Eestis olen veetnud, olen pidevalt mõelnud, et kui epic see kõik oli.

Räägi üks äge lugu reisilt?

Neid lugusid on kindlasti meeletult palju, aga üks nendest püsib elu lõpuni meeles. Suutsin Guangzhousse jõudes oma passi ära kaotada. Algne plaan oli meil sõita Shenzhenist Guangzhousse bullettrainiga (välkkiire rong – toim.), aga me ei osanud oodata seda, et piletid saame alles sama päeva õhtuks, nii et me oleks pidanud terve päeva koos oma kohvritega ringi trippima. Õnneks tulid meile appi Hiina kohalikud kehva inglise keelega “taksoärikad,” kelle suurimaks hirmuks oli rongijaamas politseile vahele jääda. Võtsime riski ja läksime nendega.

Meid viidi rongijaama all asunud parklasse, kus olid kaks mikrobussi, kuhu me kõik vaevu-vaevu oma kohvritega ära mahtusime. Kuna autos oli vähe ruumi, siis üks kaamerakott oli mul terve aeg süles ja selle kaamerakoti sees oli ka mu vöökott, kus omakorda olid mu pass ja kõrvaklapid. Sõit kestis umbes tund aega ja vahepeal tegime taksosõidust videoklippe. Jõudsime Guangzhousse kohale, kaamera töötas ning püüdis autost väljudes väärtuslikku materjalist sellest, kuidas meie teekond lõppemas oli. Jõudsime ilusti kohale ja tujud olid megahead, et kõik olemata hirmust nii hästi läks.

Ööbimiskoha check-ini jõudes avasin kaamerakoti, et registreerimislauda pass ulatada. Kõik muu oli olemas, aga mida polnud, oli pass. Kiirustasin kohe välja tänava äärde vaatama, ega juhuslikult pole see seal maha kukkunud, kuna sagimist oli autodest välja ronides omajagu. Tühjus, vöökotist polnud jälgegi. Tuju läks ikka korralikult alla, et miks selline asi nüüd siis juhtuma pidi. Meie õnneks andis enne lahkumist “taksojuht” enda visiitkaardi, et juhul kui meil läheks veel transpordiga abi vaja, siis saaksime neile helistada. Hotelli vastuvõtus töötas naine, kes oskas inglise keelt. Jooksin kohe tema juurde, palusin tal helistada visiitkaardil olevale numbrile, et uurida kas mu vöökott pole autosse kukkunud. Vastuseks tuli, et pole seda kotti ja olin juba lootust kaotamas. Tuhnisin veel korra oma asjad üle, et veenduda äkki lihtsalt ei pannud oma kotti tähele, aga ei midagi.

Järgnes katse number kaks: ütlesin abivalmile naisele, et see kott peab olema seal autos, muud varianti pole. Kastutusele võtsid nad Hiina kohaliku versiooni Facebook Messengerist – WeChati. Pärast pikka häälsõnumite vahetamit ütles autojuht lõpuks, et leidis mu vöökoti üles. Kivi langes südamelt! Nüüd oli vaja välja mõelda, kuidas pass enda valdusesse tagasi saada. Õnneks läks kõik väga lihtsalt: esialgu ütlesid nad küll, et jätavad mu koti kohalikku rongijaama, teevad sellest pildi ja siis ma mingu järgi. Õnneks ütles Kris Süld sel hetkel kiirelt, et me maksame 200 kohalikku raha, kui nad passi ise ära toovad. Raha tegi asjad korda. Tüübid olid nõus sõitma tagasi sinna, kus meid maha panid ja umbes tund hiljem olin ma taas õnnelik passiomanik. Lõpp hea, kõik hea!

“Sellised suured ettevõtmised hoiavad rulatamist elus.”

Miks sellised ettevõtmised rulatajatele olulised on?

Sellised suured ettevõtmised hoiavad rulatamist elus. Kui olla koguaeg paikne ja mitte reisida, siis võib rulatamise võlu ära kaduda. Project C oli suurepärane võimalus endale mällu jätta üks võrratu mälestus, mida saab ka vanemas eas meenutada. Mis saab veel parem olla, onju?

Mis muutus Sinu elus Hiina tripi tõttu?

Andis kindlati motivatsiooni juurde, et rulatamisega edasi tegeleda, kuniks kui keha jaksab. Sõpradega koos reisimine on ikka võrratu ja loodan, et asjad Eesti liiguvad tänu sellisele projektile ainult paremuse poole. Tahan näha, kuidas noorem generatsioon peale tuleb ja meie südameis põlevat lõket edasi põletab.

Millised on Hiina ja Eesti rulatamistingimuste erinevused? Oskad Sa tuua välja mingeid suuri erinevuseid?

Erinevusi on väga palju. Spotte ja kohti, kus sõita on lihtsalt nii meeletult palju, et silme eest läks kirjuks. Lõpuks hakkasime kohapeal juba sõidukohti valima, sest variante oli nii palju ja ühest kohast teise sõites jäi tee peale tihti veel 3-4 spotti. Väga suureks erinevuseks võib nimetada seda, et kõik plazad – nö. platsid – olid tagasihoidlikult öeldes umbes 10 korda suuremad kui Vabaduse väljak Tallinnas. See näitab juba ära kui massiivne Hiina on.

Olite Eesti ära küll ainult kaks nädalat, aga ehk saite siiski teada, kuidas tuhandete kilomeetrite taga Aasia rulatamisesse suhtutakse?

Suhtutakse väga mõnusalt. Rahvarohketes kohtades inimesed piirasid meid sõna otseses mõtte sümber, sest keegi pole väga sellist asja enne näinud. Ja muidugi oli meie nahavärv tihti tähelepanu saamise põhjuseks. Neile meeldis olla “close and personal” ning tihti tuldi telefonide ja kaameratega väga lähedale, et jäädvustada kõike kõige parema nurga alt. Ühes spotis jäid isegi 4 autot tee ääres seisma, et vaadata, mida värki me seal korraldame.

Kuidas sa näed Eesti rulamaastiku pärast seda trippi ja filmi?

Eestis on ikka väga vähe võimalusi rulatamiseks. Hiinas küll pole rulatamine väga populaarne, aga inimeste suhtumine sellesse oli niivõrd positiivne, et tegi südame soojaks. Oluliselt rohkem on meil vaja rõõmu tunda väikestest asjadest.

“Kui teha asja südamega ja leida enda kõrvale sarnase mõtlemisega inimesed, siis on kõik võimalik.”

Mis Sa arvad, kuidas sellised Project C tüüpi algatused Eesti rulaskenele ja tänavaspordile kasulikud on?

Loodan, et see muudab Eesti inimeste suhtumist rulatamisse. See on üks võrratult tore tegevus mida teha. Kõrvalt vaadates võivad rulatajad näha veidi ülbed ja linnaruumi lõhkuvad indiviidid, aga tegelikkuses on kõik hoopis teine. See on lihtsalt asi millega meile meeldib tegeleda.

Mis võib pärast seda filmi muutuda Eesti rulaskenes?

Raske öelda, kuna film pole veel väljas. Loodatavasti annab see Eesti rulaskenele suure boosti, sest meie selles pisikeses Eestis on kõik võimalik. Kui teha asja südamega ja leida enda kõrvale sarnase mõtlemisega inimesed, siis on kõik võimalik.

Millal on filmi esilinastus?

Filmi esilinastus on Viljandi Bash 2018 laupäevase päeva raames. Kuupäevaks peaks olema 7. juuli.

Oskad anda soovitusi ka noorematele, kes sooviksid idee tasandil samamoodi välismaale tänavaspordifilmi tegema minna?

Hoia pea kõrgel ja võta asja südamega. Kõige olulisem on, et sulle see asi meeldiks ja sa tahaksid selliseid trippe ette võtta. Kui asi muutub juba veidi kohustuseks, siis pole see enam nii õige. Keep it chill ja lase minna! Võimalused tulevad ise!

 

Loe Project C kohta lähemalt nende veebilehelt.

comments powered by Disqus